Heya! Uus osa! Kirjutasin selle täna, sest homme ma ei saa seda teha. Tegin palju eeltööd, surfasin netis ja mida kõike muud. See osa peaks veidi värvikam olema. Kümnes siiski ehk juubel. Pühendus läheb LunaFelise'le, aga ma ei tea, miks, haha. Tegelikult on nii, et ma jumaldan su tõsielul põhinevat juttu. See on parim siin saidil!
P.s. Kõrval on Lady Antebellum'i uus laul, mille viis korda järjest kuulates ajju talletasin. Tean nüüd kõiki sõnu peast. Tahtsin selle siia panna. A ja selle selle hispaania keele tunniga kuskil keskel oli mul võrdlemisi raskusi, sest pidin natuke trantslate'it kasutama ja selle natukese all mõtleb ma seda, et ma mõistan suhteliselt hästi hispaania keelt.
Head lugemist!
***
Nicole (VN)
"Nicky, oled sa ikka siin mail?" küsis Mary, katkestades mu mõtted ja tõmmates mind reaalsussse, sest ma olin juba pool minutit kuskil mujal - põrgulikus unelmas nimega Tristan Bob Macce. Nägin, et hoidsin hariliku tuimalt käes, tõmbamata paberil aindsatki uut joont.
"Jah?" pöörasin pea tüdruku poole. Teadsin, et tal on midagi tähtsat öelda. Seda oli ta näost näha.
"Ma leidsin kaks filmi," ütles ta.
"Nii?" rõõmustasin kuuldule, aga see naeratus, mis mu näol säras, oli võlts.
"Kas Vanne või Näljamängud?" esitas ta mulle küsimuse.
"Näljamängud," vastasin kindlameelselt ja jätkasin joonistamisega. Jätkasin joonte tõmbamist; sirget pinda katvate harilikujoonte paberile tõmbamist. Olin nii hoos, et kukkusin suurest ehmatusest põrandale, kui kell tunnist välja helises.
Pekki. Uppitasin end paremale puusale, panin hariliku pingile ja tahtsin iseseisvalt jalgadele tõusta, aga mind takistas miski. Lumivalge jumega pikalt välja sirutatud käsi - Tristani isiklikult.
"Kas sa arvad, et ma ei saa ise püsti või?" küsisin talt pirtsakalt.
Poiss muigas, tõmbas mind käest ja naeratas vildakalt, kui ma ta ees kõikusin, otsides tasakaalu. Seisin talle liiga lähedal, ta hingas mulle oma magusat hingeõhku näkku, olles selle juures veel endaga niivõrd rahul.
"Sa ei ole nii vastupandamatu kui sa arvad," ütlesin mõrult, kummardudes oma koti poole. Ta naeratus laienes sellest veelgi. Kortustasin käed puusas kulmu, kui koti õlale sain ja klassist lahkuma hakkasin. "Ma ei saa üldse aru, mida Gyra sugune tüdruk sinus leiab," lisasin.
"Pigem küsi, mida sa ise minus leiad," märkis ta ja keeras siis mulle selja.
Mu suu oli lahti vajunud ja tuksed rinnus, mis mind kohe tabasid, tahtsid mind lämmatada. Ta teab minu tunnetest? Hingasin sügavalt sisse, ajasin selja ringu ja kõndisin ukseavast klassi tagasi, sulgedes uks enda järel.
"Mis on?" küsis Tristan ja istus oma tahvlejoonistuse ette toolile. Tool poisi all kriiksatas korraks. Mingil seletamatul põhjusel tegid kõik toolid, millel tema istus, sellist häält.
"Mida sa sellega öelda tahtsid?" küsisin talt. Tristan vaatas maha, neelatasin sülge kurgust alla. Üritasin ta silmad endale saada, aga asjatult, sest ta silmad oli helepruunile parketile naelutatud. "Äkki vastad, hiljem võid seda parketi siin imetleda." sõnasin sarkasmipurskena.
"Mida sa tahad, et ma nüüd ütleksin?" küsis ta sama tõredalt kui mina juba olin. "Sinu reaksiooni arvestades, ma näen, et Gyral oli õigus. Sa oled minusse armunud." Vaatasin talle ehmunult otsa, teades, millega ta lause lõpetab, "ja see ei ole õige!" lisas ta.
YOU ARE READING
Ärata mind ellu
FantasyNicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
