Hei! Ma olen siin nüüd palju lugenud. No ikka palju-palju ja ma arvan, et nüüd oleks õige aeg kõik, mida ma selle jutu osas unes olen näinud, paberile pannud ja kogu minu ajurünnaks kirja panna. See osa tuleb siis lühem, aga ma siiski loodan, et meeldib ja viitsite ikka lõpuni lugeda. Öelge, kui miski segab, üritan ennast parandada.
P.S Need laulusõnad, mis kuskil keskel on, on Lady Antebellum'i laulu "All We'd Ever Need" sõnad. See laul, mis on üleval, läheb ülihästi kokku selle osaga. Kuulake kindlasti! Pilt on järjekordne joonistus, mille Nicole tegi.
Õnnelikku lugemist!
***
Nicole (VN)
Asetasin tühja veeklassi vaikselt kraanikaussi ja lahkusin köögist, sest need mõtted - või siis pigem küsimused - ei viinud mind kuskile, sest vastuseid ei olnud ja ma pidin oma pead hoidma. Olen alati pidanud oma pead hoidma.
Lihtsalt mõtle sellele, ütles Tristan mulle ootamatult, kui ma köögist tuled kustutasin ja toa ukse kinni tõmbasin.
Ei kavatsegi, vastasin talle. Panin vannitoas peegli ees juuksed kenasti krunni, vahetasin t-särgi teise vastu, tõmbasin lühikesed põlvedeni dressid jalga ja ronisin taas voodisse, aga nüüdseks juba külma teki alla ja sulgesin silmad.
Sul on üks tobe inimlik külg, sosistas Tristan vaikselt mu kõrvus, kui ma silmad sulgesin ja pea pehmele sulgpadjale surusin.
Ja see on? küsisin kergelt muiates.
Sa tahad, vajad või soovid magada öösiti kuni hommikuni välja ja see ei ole õige, ütles ta mulle pilkavalt. Ta hääles valises suur ärritus millegi sellise pärast nagu magamine. Tema ei maganud kunagi ja isegi ei üritatagi seda teha.
Mul on rändaja hing - magamine on puhkus ja algus uuele hingele uues päevas, see on alati inimlik, sõnasin pikalt ja avameelselt.
See ei tohiks nii olla, kriiskas ta kõvemalt.
Raputasin jõuliselt pead ja pöörasin ennast akna poole. See oli jälle lahti.
Nicole? kostus mu peast Tristani küsiv, kergelt murelik hääl. See pani mu huuled värelema ja sekund hiljem ma naeratasin. Järjekordselt.
Sina võid öö inimene olla, aga mina olen kunagiste rändajate lapsena selle juba läbi elanud ja ma tahan magada. Ära sega mind! käratasin talle mõtetes, pigistades silmad kinni, et ta mu meeltest ja mu peast kaoks.
Aga— kõlas poisi protest, aga ma katkestasin selle kohe.
MA TAHAN MAGADA! Ma ei suuda sinuga öö otsa siin rääkida! purasin pahuralt ja avasin silmad. Vedasin need öökapil olevalt heledalt kellalt lahtisele aknale ja hammustasin keskmist näppu, kui aknaklaasile vihmapiisad ilmusid. Kõndisin akna juurde, sulgesin selle ja tõmbasin kardinad ka ette ning ronisin voodisse tagasi ja jäin magama. Või vähemalt üritasin seda. Üritamine oli ka pool võitu, nagu nad ütlevad.
***
Kohe kui silmad avasin - minu silmade jaoks liiga eredale valgusele - langesid minule hommikupäikese soojad kiired. Märkasin ehmatusega, et keegi on kardinaid tihutanud. Vaatasin oma käsi ja kortsutasin kulmu, kui seal valgeid viirge nägin.
Mis katseid ma iseendaga öösel ometi tegin? küsisin endalt ja tõstsin siis silmad ning lõin suurest ehmatusest, et oma toas akna kõrval Tristanit nägin, pea vastu seina ja märkasin, kuidas mu käed sinikaks muutusid, kuid seda vaid hetkeks, sest ta kadus. Lihtsalt haihtus.
YOU ARE READING
Ärata mind ellu
FantasyNicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtt...
