Ärata mind ellu

18. El amor & Charlie, minu hävitaja

Peatükk

18/1

Nicole/1.

,,Kus Tristan on?" küsisin esimese asjana, aga ta eiras mu küsimust, vaadates selle asemel oma täiuslikku maniküüri ja siludes kleiti, mis tema pisikest figuuri kallistas. Kompasin pingi järele, mis minust paar sentimeetrit eemal baarileti ääres oli, justkui oleksin pime; pime ja haavatav tüdruk, kelle nõrkusi kasutatakse endale kasulikult ära. 

,,Tristan läks poodi," vastas tüdruk mulle lõpuks. Noogutasin, eirates silmi, mis mind selja taga vaatasin - need kuulusin kellegile, keda ma ei näinud kui kööki tulin ja kes alles tuli. Miles Connorile  ,,Ta tuleb varsti." lisas tüdruk eelnevalt öeldule.

,,Hästi, sain aru." sõnasin vaikselt ja tirisin närviliselt pluusivarrukaid peopesse, samal ajal kui mees, kes köögiuksel seistes mind juba minuteid jõllitas, mulle lähemale astus ja mu kõrval seisma jäi. 

,,Nicole," alustas mahe hääl. 

Pöörasin tuka pikemad otsad kõrva taha ja vaatasin mehe mürgistesse silmadesse ja mingil põhjusel viis tema - selle mehe, kes mu unenäos oli - nägemine mind rööpast välja, sest ma ei suutnud paigalt liikuta. Olin kui tunnelis, mille lõpust mulle ainult üks nägu otsa vaatas. Tema nägu. Ma ei teadnud miks ma teda kartsin. Mul ei olnud aimugi. 

,,Kullake, me tulime sinu tulevikust rääkima," ütles ta ja silitas mu põske, mis muuutus tema käe all otsekohe tulikuumaks. Võpatasin end tikksirgeks.

,,Miks?" küsisin.

,,Ootame Tristani ära, siis alustame." vastas ta uuesti. 

 "Charlie?" Itsitas ta, silitades neiu pead. Ta noogutas mehele kuulakalt, nagu oleks ta transiseisundis, sest pilk, mille Miles talle saatis, oli põletav. Saatanlik. Põrgulikult intensiivne. Kartsin seda hüpnoosi, mille vangistust Charlie oli endal kogeda, ja lootsin, et Tristan tuleb varsti. Uritasin temaga oma peas kontakti saada, kuid mu katsed ebaõnnestusid. See tõestas vaid seda, et ta oli lähedal. Piisavalt lähedalt, et minuga mitte keltida. 

,,Nicole Marella Barbaria Bloom McCartney..." lausus Charlie mu täispikka nime koos mu perekonnanimedega.

,,Jah?" saatsin tema suunas küsiva pilgu.

,,Ja Tristan Bob Macce," jätkas ta.

Kortsutasin kulmu, kuna ma ei mõistnud absoluutselt, millest ta rääkis. 

,,El amor." sosistas ta hispaania keeles.

,,Mida?" küsisin jättes varrukad, mille kallal juba pikemat aega jahmerdasin rahule, ja vaatasin Charlie'le segaduses otsa. Mitte et ma poleks mõistnud, mida El amor inglise keeles tähendab, kuid mind häris pigem see, mida see minu ja Tristani jaoks tähendas.

,,Kaua sa Tristanit tunned?" küsis Charlie. 

,,Piisavalt," vastasin enesekindlalt.

,,Kui palju on sinu jaoks piisavalt?" esitas ta mulle järgmise küsimuse.

,,Paar kuud," vastasin väriseval häälel. 

,,Jah, see on piisav aeg, et armuda," mõtiskles ta oma pisike nimetissõrm lõuale asetades.

,,Armuda?" kordasin kuuldut. 

Charlie naeratas mulle ja nipsutas sõrmi kohe kui uks avanes ja Tristan kolme toidukotiga esikusse astus. Ta kandis musti teksaseid, karvase kraega teksastagi ja ruudulist salli ning ratsasaapad, mis tal jalas olid, olid sambla ja oksapuruga koos. 

,,Hei," naeratas poiss mulle ja viskas kotid garderoobkapi kõrvale, et jagi seljast võtta. Midagi ütlemata jooksin ma talle vastu ja kallistasin teda niipea, kui poiss end ringi pööras.