Igavene Armastus

1: Viimane kõrremahl

- Andrey -

Ma ringutasin end peale väikest uinakut ja kogemata lõin rusikaga Eliotile näkku. Okei, mitte kogemata. Ta on põhjus, miks ma ärkasin, nii et ma ei suutnud end tagasi hoida.

Peitsin enda muiet, kui kuti nägu nägin. Ta jälgis õpetajat meie ees, hambad tugevalt kokku surutud. Kui ta enda pead hästi aeglaselt minu suunas liigutama hakkas, mu naeratuse peitmine muutus meeletult raskeks.

Ma otseselt ei löönud teda, tead küll, mu rusikas tegi kokkupuudet ta ilusa näoga. Õrnalt.
Okei, veits tugevalt, valetada ei ole ilus.

Eliot on alati tõsine ja pahane, kui asi mind ja mu tegevusi puudutab, nii et see õrn löök vastu ta põske oli kindlasti miski, mis teda juba endast välja ajas.

Ma üritasin süütuid silmi kutile teha, "Ma ringutasin." Ütlesin vaikselt.

Ta haaras järsku mu juustest ja tiris neid tugevalt. Ma oigasin valust ja lõin talle rusikaga vastu õlga. Ta tõmbas uuesti mu juukseid ja kui ma teda lööma hakkasin jälle, õpetaja karjatas meie nimesid, nii et mu käsi jäi õhku seisma. Mu süda hakkas taguma.

Me vaatasime mõlemad naise poole.

"Jah, proua Sanders?" Naeratasin jälle süütult.
Kuna meie õpetajaks on Elioti tädi, siis see on isegi halvem, kui sa arvata oskad. Ma pean nüüd käituma nagu pailaps, sest muidu mu vanemad kuulevad sellest ja see oleks viimane asi, mida ma hetkel vajan.

"Miks te jälle–" naine ohkas väga valjult, "mõlemad jääte peale tunde."

Eliot koheselt lõi mind laua all peale õpetaja öeldut.

Ma surusin enda hambad kokku, et ma enam hääli ei teeks ja vaatasin pahaselt kuti poole. Tal oli atraktiivne irve suul ja ma tundsin, kuidas mu süda veelgi kiiremini tuksuma hakkas. Keerasin enda pea otse, teeseldes nagu ma oleksin pahane ja ta tegi mulle haiget. Oeh, ma ise ka ei tea enam kuidas ma ta läheduses üldse elada oskan.

Ott ja mina kasvasime koos ülesse, vastu tahtmist muidugi. Meie emad on naabrid olnud mu vanema õe sünnist saadik, ja vahel ma mõtlen lihtsalt miks.

Raamatutes sellised teemad on armsad. Tead küll, koos kasvavad ülesse, on parimad semud ja siis avastavad, et neil on tunded üksteise vastu.

Meie puhul see ei saa raamatutest isegi rohkem erineda.

Elioti arust me oleme reaalselt vihavaenlased. Ta teeb kogu aeg mu üle nalja ja ütleb halbu asju mu kohta, ma teesklen nagu tunneksin sama ta vastu ja ropendan ta pihta ja sõiman teda. Tegelikult ta meeldib mulle. Meeldib juba lapsest saadik.

Aga tema? Ta on mu õesse armunud. Mu vanemasse õesse. Thea on alati olnud poiste seas populaarne. Ma saan aru, miks talle mu õde meeldida võiks, aga äkki oleks aeg alla anda juba. Veits kaua aega on juba möödas ja ta saab Thealt koguaeg korvi.

Ma piilusin silmanurgast vihast Elioti ja siis itsitasin. Eliot lõi mulle rusikaga vastu õlga ja siis istus minust veelgi rohkem eemale, pani käed lauale ja pea nendele ning sulges enda silmad. Ma armastan temaga jamada.

_

Sööklas, minu ja Elioti ühised sõbrad naersid valjult mingisuguste asjade üle. Ma naeratasin ja liikusin kiirel sammul enda toiduga nendeni ja kahjuks pidin Elioti vastu istuma.

"Mida sa vahid?" Küsis kutt koheselt, kui ma istusin.

"Ma isegi ei vaadanud sind!" Lõin teda laua all.

"Ära katsu mind!"

"Peida enda kole nägu ära!" Ta nägu on kaugel koledusest.

"Emme ja issi kaklevad jälle." Ohkas Robi, saades kutilt vastutasuks veel küünarnukiga ribidesse. Robin karjatas, "Mida?! Te ju tõmblete kogu aeg!"