Igavene Armastus

16: Andreyaaa

- Andrey -

Itsitus tahtis mu huulte vahelt välja lipsata, kui Eliot mu kõrvale istus rõdul. Ma silusin oma kleidi äärt, jälgides seda pingsalt, et keskenduda rahunemisele. Kui ma lampi itsitama hakkaks praegu, Ott jookseks teises suunas. Ta jookseks väga kaugele ja väga kaua.

Kleidi silumine ja selle vahtimine ei aidanud mu rahunemisele üldse kaasa. Ma pigem mõtlesin rohkem üle. Mina ja Ott kahekesi?! Appi!

Et rahuneda, ma otsustasin pea ülesse tõsta ja meie ilusat aeda jälgida. Päike kütab kõrgel taevas, pilvi ei ole ja linnud laulavad. Kõik on nii rahulik. Välja arvatud mu süda, mis taob liiga kiirelt. Selle looduse vahtimine kindlasti ei aita mind praegu.

Kui Oti soe käsi mu juba kuumale põlvele langes, ma hingasin vägagi sügavalt ja äkitselt sisse, tehes enda kopsudele haiget.
"Rahune." Ta naeris vaikselt, "vaata ette, su põlv kappab muidu minema."

Tema ja ta rumalad naljad.

Ma pole Otiga juba paar päeva rääkinud ja ma usun, et selline asi ei saa tervislik olla. Kujuta ette- möödub päevi, kui sa ei näe ega kuule enda crushist mitte midagi. Väga halb asi, mis ühe noore inimese elus juhtuda võib. Olen üsna kindel, et olin kaotamas enda paremast silmast nägemise ja vasakust kõrvast kuulmise. Kuid, mille jaoks mul neid vaja oleks olnud, kui ma Elioti ei näinud ega temaga suhelda ei saanud? Rääkinud mingi Robertiga, kelle hambad on sama kollased, kui kellegi pissi, kes ei tarbi normaalses koguses vett? Ei aitäh.

Millest ma ometi mõtlen praegu?!

Ma vaatasin aeglaselt kuti suunas, üritades teeselda nagu ma oleksin vägagi rahulik. Eliot oli end mugavalt sättinud kiiktoolil. See on muideks ühe inimese kiiktool, meid on kaks. Me ikka oskame.

Kuti jalad olid laiali, pannes mind väga ebamugavasse asendisse, kuid ma ei hädaldaks elusees sellise asja üle. Ta üks käsi oli ta reiel, mis oli vaid millimeetrite kaugusel minu omast. Kuti teine käsi oli teiselpool mind, peaaegu katsudes mu reit sealpool.

Ma vaatasin veidikene üle enda õla, et Elioti nägu näha. Mul oli vaja aru saada, mida ta mõtles hetkel. On ta samamoodi närvis kogu selle asja pärast? Vaadates ta nägu veidikene, ma tulin otsusele, et ei, ta ei ole üldse närvis! Kindlasti mitte. Ta näeb välja nagu see oleks iga teine päev!

Kutt on isegi enda põselohud kusagilt kapist välja toonud, sest ma pole neid iludusi juba kaua näinud.

Ma vist pissisin elevusest natukene püksi.
Või siis ma higistan nagu hobune praegu, kuna õues on reaalselt kolmsada kraadi või midagi selle sarnast. Ja muidugi ka selle kuuma tüki pärast mu kõrval.

Just siis Eliot ringutas end, viies mõlemad enda käed kaela taga, flexides enda muskleid ikka väga kõvasti. Ta särk tõusis veits ja mu pilk langes automaatselt kuti kõhulihastele, mis alt välja paistsid. "Ma armastan jumalat." Sosistasin.

Nagu ta sirutamine ja kogu see fleximine poleks piisav olnud, kutt lasi väga madala ja põlvi nõrgastava oige välja, ajades mu pea väga, väga paksuks. Mõtted ei liikunud kusagile, mu silmad olid kinnitunud vaid ta musklitele, hüpates kõhulihastelt õlavartele ja tagasi.
"Mis sa just ütlesid?" Elioti madal hääl tõi mind välja kust iganes ma ka ei olnud just.

Ma raputasin enda pead, "ma- eile? Või täna? Oota, homme jah. Kolm tükki! Oota, mis see küsimus oli?" Ma sundisin end talle otsa vaatama, kutt istus lõpuks tagasi oma asendisse, tõmmates enda t-särki allapoole. Ta suul oli kaval muie. "Ma küsisin, et mis sa just ütlesid."

"Aaa!" Issand kui piinlik! "Ma ütlesin, et sa tahad juua– et ma tahan juua, mitte sina. Mina. Ma ei usu, et sa tahad juua. Ei, oota! Ma olen nii ebaviisakas... soovid sa midagi juua, Ott?" Naersin närviliselt. "On sul kuum? Mul on kuum. Ma lähen jooma!"