Igavene Armastus

25: Punapea Berry

- Andrey -

"Ja siis ta koperdas oma enda jala otsa ja terve karp popcorni lendas otse klientide kaela!" Eliot naeris ja lõi mitu korda vastu enda põlve nagu see oleks nii naljakas.

Mu põsed tõmbusid piinlikuse tõttu kuumaks, kuid ma ei suutnud naeratust tagasi hoida.

Calvin, France ja mu vanemad puhkesid kõik naerma. Mu isa silitas mu selga, "Andy on alati olnud kohmakas, ma kuulen kogu aeg jutte sellest, kuidas sa midagi klientidele jälle tegid."

Pööritasin enda silmi, kui ema nõustus temaga.

Eliot rahunes veidi ja vaatas mulle armsa naeratusega otsa. "Aga boss ei saanud pahaeks. Ardinano ütles, et Andy on eriline tüdruk ja et meil on vedanud, et temasugune inimene meie eludes on."

"Awww!" Mu ema ja Fran ohkasid kooris, käed südamel. "Anny, su tütrekene on tõesti väike teemant." Calvin tegi mulle silma. "Tubli tüdruk."

Ma langetasin pilgu põrandale, tundes pisaraid tekkimas. Kogu. Aeg. Nutan.
Hea asi või halb, kraanid on valla.

Nad on kõik uhked mu üle, see on nii mõnus tunne.

Mu isa telefon helises, ta vabandas ja lahkus. Siis Calvin teatas, et kell on juba palju ja nad peaksid koju minema, sest homme lahkub lennuk juba hommiku vara. Fran ja tema proovivad uuesti Itaalias käia, loodetavasti on seekord ilm parem ja keegi ei jää uuesti haigeks.

Mu ema silitas mu selga hetkeks, öeldes, et jätab meid kahekesi ja siis ka tema lahkus mu magamistoast. Mina ja Eliot jäime tõesti vaid kahekesi.

Ma olen väga häbelikult tundud end ta läheduses peale toda õhtut. Möödas on nädal juba ja ma ei saa siiamaani sellest üle.

Ma meeldin talle...

Ja ma kartsin, et järgmisel päeval ta on jälle vana Eliot, kuid ta ei olnud!

Ma ei oleks elusees osanud pakkuda, et Eliot üks nendest poistest on, kes enda käsi omale hoida ei suuda.

Igal võimalikul hetkel ta puudutab mind, embab mind või toetab enda käsi ja jalgu mu omade vastu. Ma pole sellega harjunud... keegi meie ümber ei ole sellega harjunud.

Thea itsitab iga kord, kui Elioti käed jälle mu kehale jõuavad või kui ta mind endale kaissu tõmbab filmi vaatamise ajal, korrates, et ta ei ole kunagi varem Otti sellisena näinud.

Pedro hoiatas mind, et Ott võib ikkagi põnnama lüüa peagi ja siis teeb mulle sellega haiget, kuid siiamaani midagi pole juhtunud. Pedrole ei meeldi, et mul ja Eliotil midagi susiseb, kuid ta ei mõtle midagi pahaga. Ta on tõesti väga kindel, et Ott kaob peagi.

Nii et kui Thea naerab, Pedro vaatab mulle koheselt pettunult otsa, kui mind Oti kätevahelt leiab. Olen hakanud ta pilku lihtsalt ignoreerima.

Thomas elab meile hoopis kaasa. Ta käitub nagu mingi uhke lapsevanem. "Ma teadsin, et te lähete lõpuks ikkagi kokku" ütleb ta kogu aeg, mis mind siiamaani punastama paneb.

Ma ja Eliot ei ole koos. Veel mitte.
Rahulikult, tibusammud.

"Ma tahan täna sinuga hängida." Ütlesin vaikselt, mitte suutes talle enam otsa vaadata.