Igavene Armastus

24: "Lõpuks"

- Andrey -

Ma kindlasti ei arvanud, et midagi muutub peale eilset õhtut, kuid kõik muutus.
Eliot ei ole enam Eliot.

Ta on täiesti teine inimene.

Hooliv.

Eliot ei ole kunagi hooliv mu vastu olnud.

Mu süda valutab iga kord, kui ma talle otsa vaatan. Ta pilk ei ole enam külm ja emotsioonitu, vaid see on soe. Ma ei suuda sellega leppida.

Kell on juba saamas üheksa õhtul ja Eliot ei ole mu kõrvalt lahkunud, kuigi ma isegi ei suhtle temaga. Istusin lihtsalt terrassil ja vaatasin meie ilusat aeda, Ott istus mu kõrval ja ei lausunud midagi.

Hommikul soojendasin endale hommikusööki ja Ott ulatas mulle asju, mida mul vaja läheks, suu kinni. Lõuna ajal ta valmistas meile mõlemale lõuna ja siis me vaatasime kuue ajal seebikat, mida me mõlemad armastame. Mitte ühtegi sõna terve see aeg.

Mis juhtus? Oleksin ma juba aastaid tagasi pidanud enda südant talle välja nutma, et ta mind teistmoodi kohtleks? Arvan küll.

Ja ma arvan ka, et ta on homme jälle vana Eliot, sest see ei ole normaalne mis ta teeb praegu. See ei ole Eliot. Mitte see sama kutt, kellega ma ülesse kasvasin.

"Andrey?"

Ma võpatasin Elioti hääle pärast ja vaatasin üle enda õla, üks käsi magamistoa ukselingil.

"Kas ma võin täna ka sinuga magada?"

Mu süda plahvatas rinnus ja tundsin, kuidas soojus mu põskedesse voolas. "M-mida?"

Eliot kukutas pilgu põrandale, endal ka põsed punased. "Ma ei tea mida ma räägin... mine magama, ma lähen koju."

Ma ei tea miks ma seda tegin, kuid kui Eliot lahkuma hakkas, ma haarasin ta käest. "Oota!"

Ott vaatas mulle otsa.

Ma avasin suu, et talle midagi öelda, kuid midagi ei tulnud välja. Ma ohkasin ja raputasin enda pead. "Tule..." avasin magamistoa ja astusin sisse, hoides siiamaani Oti käest kinni.

Ta järgnes nagu kutsikas mulle.
Ma olen seda kakskümmend aastat oodanud... kakskümmend aastat, et ta käituks minuga nii ja nüüd kui ta käitubki, ma ei oska olla.

Mu süda on soojust täis ja ma olen sisimalt nii õnnelik, kuid samas nii segaduses. Isegi kui ta on homme jälle vana Eliot, ma tahan täna pigistada kõik sellest momendist välja, mida ma saan pigistada.

Iga soe pilk. Iga puudutus. Iga sõna, mis mu südant kiiremini taguma ajab, kõik. Ma tahan kõike.

"Pane uks kinni." Ütlesin vaikselt ja lasin ta käest lahti. Eliot vaatas mulle otsa, silmad soojad. "Kindel? An, ma ei taha teha midagi, mida sa ei taha..."

Ma noogutasin. "Kindel."

Ta hingas sügavalt sisse, sulges ukse ja siis hingas sügavalt välja. "Okei."

Ma istusin voodile ja patsutasin kohal enda kõrval. Ta istus.

Ma ei teadnud kust alustada.