Igavene Armastus

14: Tujust ära kutt

- Andrey -

"Issi?" Ma koputasin nimetissõrmega enda isa põlvele. Mees vaatas mulle koheselt otsa, "jah, kallis?"

Ma neelatasin ja vaatasin, et keegi meid ei vaataks, ega ka pealt kuulaks ning läksin isale lähedamale isegi. "Kuidas kellegile korvi anda, ilma, et ma ta tunnetele haiget teeksin?" Mu põsed läksid soojaks ja ma üritasin end veelgi väiksemaks teha.

Mu isa naeratas soojalt, "kallis..."

Ma vältisin ta pilku. "Mida?"

"Sa oled nii armas."

Ma katsin enda näo kätega. "Lihtsalt aita mind, palun."

"Okei." Mu isa haaras kätest ning tõmbas need mu näo eest. Ta naeratus oli lai, "kallis, su nägu on tulipunane nagu tomat."

"Agh!"

Mees hakkas naerma jälle ja siis embas mind. "Tõesti armsakene." Ta ei lasknud mind enda embusest lahti. "Arvan, et sa pead lihtsalt aus olema selle inimesega. Haiget saab ta nii või naa, nii et lihtsalt ütle."

Keerasin enda pea laua suunas ning ohkasin. "Olgu, ma mõtlen midagi välja."

Kuulsin kellegi naeru turtsatust enda ees. Eliot hoidis kätt enda suu ees, silmad minul. Mu nägu läks koheselt kuumaks. Ta kuulis seda.
"Darjan väljendas oma armastust sulle jälle?"

Ka mu kõrvad läksid soojaks. Nii piinlik.

"Darjan?" Tommy istus sirgemalt enda kohal ja peagi terve laua silmad olid minul. "See sama Darjan, kes end sulle peale suruda tahtis?"

Õhk läks järsku paksuks.

"Mida?" Mu isa läks pingesse, haaras mu lõuast ning keeras mu pea enda suunas. Kui ma õieti nägin, siis Pedro, Elijah ja Jan tõusid kõik samal ajal laua tagant püsti, "mis ta nimi ongi?" Küsis Pedro, hääl madal.

Mu isa silmad põlesid.

Tervet mu keha katsid külmavärinad ja mu suu oli nagu kinni kleepunud, ma ei suutnud midagi öelda. Ma pean Darjanit kaitsma... ta ei surunud end mulle peale. Ega ju? "T-ta ei–"

"Ma kuulsin teid, Andy. Ta küsis miks sa nii pinges oled ja sa ütlesid talle, et sul on ebamugav, kuid ta ei eemaldunud sinust. Oleks ma minut hiljem tulnud..."

Mu isa pigistas õrnalt mu lõuga, "mida see tähendab, Andrey?"

Neelatasin. "Ta tõesti ei– Darjan on hea inimene! Tal on meeletult hea süda. See oli kondlasti alkoholi süü!"

"See ei tähenda." Eliot pomises. "Darjan on algusest saadik veider olnud."

Palun lõpeta.
Ma haarasin enda isa käest ning tõmbasin selle enda lõua küljest. Vaatasin kõikidele eraldi otsa, "rahunege maha, palun. Te ei pea asja hulluks ajama. Ma oskan enda eest seista. Darjan on päriselt ka hea inimene. See oli lihtsalt alkohol."

Neli meest ei rahunenud.
Meie emad ja Thea istusid vaikuses, pilgud laual. Ma pööritasin enda silmi, "kui see teid rahustab, siis ma luban, et hoian Darjanist eemale." Ma kindlasti ei tee seda, ta tõesti meeldib mulle. Nagu sõber, muidugi. Ei midagi enamat.
Ta pole halb inimene.

Kui see ebamugav moment möödus ja kõik omavahel teistest teemadest rääkima hakkasid, ma tundsin end ka veidikene kergemalt.

"Lihtsalt ütle otse talle, et teie tunded pole vastastikused." Mu isa nügis mind. "See on mu nõuanne. Ja siis lõpeta temaga täielikult suhtlemine. Ma ei taha elusees teda enda kodus näha."

Ma vaatasin vaid sekundiks isale otsa ja noogutasin. Siis vaatasin Oti suunas ja kutt vaatas just siis mulle otsa. "Valetaja." Liigutas ta enda suud.

Mu põsed soojenesid jälle, kuid ma otsustasin mitte järele anda. "Käi pikalt."