Igavene Armastus

20: Kontsert duši all!

- Andrey -

Muidugi Eliot jättis mu üksinda ema ootama. Ta ütles, et tal on vaja tähtsat asja teha, mis kindlasti ei puutu minusse, ja siis põgenes.

Peale seda, kui ta mu lille ära lõhkus, ma ei rääkinud temaga terve ülejäänud tööpäev ja isegi ei vaadanud talle otsa. See oli mega raske, kuid ma kartsin nutma hakata iga kord kui talle otsa oleksin vaadanud.

Ta lõhkus mu lille ära... see ei olnud sinine roos, nagu ma tahtsin, kuid see oli ikkagi kingitus Rafaelilt. Ma plaanisin korraks käia lillepoes, et roosi asemele osta, kuid see plaan jäi sinna paika. Kell kümme õhtul ei ole ükski lillepood enam avatud.

Ema jõudis, istusin autosse ja naeratasin naisele.

Ta küsis mu tööpäeva kohta ja ma küsisin tema tööpäeva kohta. Terve tee jutt kestis ja see viis mu mõtteid eemale Eliotist, mille üle ma vägagi rõõmus olin.

Ma ei tea kas ma olen pahane või kuri hetkel. Mõlemat?

Kes ta on enda arust, et mu lille ära lõhkuda võis?

Ta oleks teinud seda nagu vihast... pigistas lille veidi liiga kõvasti vist. Oti käed olid katki, ta pani iga natukese aja tagant uued plaastrid haavadele, kuid need said kiirelt veriseks, nii et lõpuks ta teatas mulle, et teeb uue pausi.

Ta vist ootas, et ma talle vastanud oleksin või talle kasvõi otsagi vaadanud oleksin, sest ta seisis mu ees mitmeid sekundeid, kehaga minu suunas, kuid ma vaatasin vaid enda telefoni ja teesklesin nagu mu kirjavahetus Umanyaga oli huvitavam kui Oti haavad.

Kindlasti mitte.
Ma muretsesin üleliia ta pärast, kuid ma ei tahtnud nii kergelt ära unustada mis ta mulle tegi. Seda oli raske teha.

"Andy." Ütles ta vaikselt, kui ma talle ei vastanud.

Viipasin käega, kuid ei vastanud ikkagi. Lõpuks ta lahkus, ülejäänud aeg oli pahur. See kutt tujutseb hullemini kui mina päevade ajal. Veidrik.

"Kallis?" Ma tõstsin vaatasin avatust külmikust paremale, kus mu isa seisis. Ma ei märganud, et isegi koju jõudsin.

"Issi!" Ma sulgesin kapi ja toetasin end vastu seda, "hei! Sorri, mõtlesin veidikene."

Mees tõstis parempoolse kulmu, "kõik korras?"

Noogutasin. "Miks ei peaks olema?"

Ta jälgis mind hetkeks, siis ohkas. "Kuidas tööpäev möödus?"

"Rahulikult. Sa tead küll millised need esmaspäevased õhtupoolikud on. Vähe kliente." Ma noogutasin, nõustudes endaga. Esmaspäevad on alati vaiksed.

"Miks sa siis tujust ära oled?"

"Olen? Miks sa seda arvad?"

Isa kõndis mulle lähedamale ja toetas end vastu köögikappi. "Oled mu tütar, ma näen asju. Ma tean millal sa oled sina ise ja millal sa ei ole. Praegu? Midagi juhtus, eks?"

Ma langetasin enda pilgu kätele ja hakkasin sõrmedega mängima. "See ei ole oluline, issi, aga aitäh muretsemast." Ma lükkasin end külmikust eemale ja naeratasin mehele. "Lähen magama, head ööd!" Ma avasin enda käed.

Isa kallutas enda pead veidikene paremale, ta silmad olid klaasistunud ja õrna alkoholi lõhna oli tunda, kuid ta ei olnud purjus. Isa avas ise ka enda käed. "Tule siia."

Ta kallistas mind tugevalt, ja see ei olnud hea. Üldse ei olnud hea. Ei, embus oli mega hea, just asi mida ma vajasin, kuid see ka ei olnud hea, kuna ma olin lähedal murdumisele. Väga lähedal murdumisele.