Igavene Armastus

13 : Ebamugav olukord

- Andrey -

"Keegi ei kuule sellest mitte kunagi." Ütles Eliot.

Ma tahan tervele maailmale karjuda, et suudlesin eile oma esimest armastust. Ma ei vastanud.

"Mitte keegi."

Sa meeldid mulle meeletult. Ma ei vastanud.

"Ja me ei korda seda enam kunagi."

Ma ei suuda seda kunagi vist unustada. Ma ei vastanud.

"See oli meeletult piinlik. Ja ebamugav."

Ta teeb mulle meeletult haiget praegu. Miks vaja üldse midagi sellist öelda? Ma ei usu, et suudan enam teeselda. "Sa meeldid mulle, Eliot. Lapsest saadik oled meeldinud juba."

Vaikus ta poolt. Ta ei hinganud ka mitte. Ma ei julgenud kuti suunas vaadata. "Ma olen algusest saadik teeselnud, et ma vihkan sind vastu, et sa mind vähemalt vaataksid. Et sa minuga vähemalt räägiksid."

Vaikus.

Ma keerasin enda pea ta suunas. "Mis nüüd saab? Eile... ma... ma arvasin, et ma saaksin sellest üle koheselt, kuid... kuid ma ei saanud ikkagi. Eile juhtus asi, mida ma olen aastaid–"

"Jää vait."

Tundsin nuttu enda kurgus. "Ott..."

Ta keeras enda pea mu suunas. "Ma vihkan sind, Andrey. Teesklesid või mitte, see ei muuda midagi."

Nuga mu südamesse.

Ta raputas enda pead ja keeras enda selja mulle, otsides enda t-särki vist. "Tänks, et mind õpetasid, kuid see ei muuda midagi meie vahel. Ammugi mitte mu tundeid su vastu." Ta leidis enda t-särgi. "Sa pole isegi natukenegi mitte atraktiivne mu jaoks. Ma armastan su õde."

Ma sulgesin enda silmad.

"Kui keegi sellest kuuleb–" Eliot ohkas, "kui keegi sellest kuuleb, siis ma teen su elu põrguks. Ma ei saa aru, kuidas ma nii rumal olla sain ja sinu selleks inimeseks valisin."

Ma keerasin enda pea seina suunas, et ta juhuslikult mu pisaraid ei näeks, mis mu põskedele langenud olid. Pühkisin need kiirelt ära. "Mis nüüd edasi saab?" Kordasin enda küsimust.

"Midagi." Ta tõusis. "Nagu ma ütlesin- mu tunded ei muutunud. Ma vihkan sind sama palju kui eile. Ei, isegi rohkem. Tunded mu vastu? Mis pask see on?"

Tõesti, mis pask see on? Mis ma küll arvasin, et juhtub? Et ta ärkab täna ülesse ja armastab mind vastu? Naljakas. Ma olen ikka üsna rumal tõesti.

"Keegi ei kuule sellest." Vastasin lõpuks. "Luban sulle."

"Mida sa siis vastutasuks soovid? Ütlesid eile, et sa tasuta minuga ila vahetama ei hakka."

Vaatasin endale sülle. "Midagi."

"Ükskõik mida."

"Ma tõesti ei soovi midagi enam."

Eliot oli hetkeks vait. "Okei, mõtle natukene." Ta hakkas ukse suunas liikuma ja siis peatus järsku. "Thea ei tohi kindlasti teada saada kunagi, et eilne juhtus."

Ma vaatasin enda käsi süles. "Ei saa."

Eliot ohkas. "Ma soovin, et me läheks tagasi sinna, kus me enne eilset õhtut olime. Mina vihkamas sind, solvates sind kogu aeg ja sina..."

"Ja ma teesklen edasi." Ma noogutasin, mitte vaadates talle otsa. "Ma vajan päeva või kaks, et end kokku võtta. Ma ausalt ei plaaninud enda tundeid nii järsku tunnistada." Tõstsin enda pea ja vaatasin Eliotile otsa. Ta keeras enda pea koheselt ära. "Mida iganes." Ja läinud ta oligi.