Igavene Armastus

12: Tõde

- Eliot -

"Noh, kaua veel?" Ma hingasin välja, üritades hoida oma nägu emotsioonitult ja teeselda nagu see moment ei läheks mulle praegu korda.

Ma pole robot! Muidugi see läheb korda! Mul on külmavärinad kätel ja mu süda taob mu rinnus. Mu nägu on kindlasti tulipunane, aga õnneks on toas üsnagi hämar, nii et see rahustas mind natukene. Mu punast nägu ei ole näha.

Ma saan hakkama. Muidugi saan.

Andy mu ees näeb ainult natukene närvis välja. Ta oleks nagu seda varem teinud- kedagi suudlema õpetanud, ma mõtlen.

Kas ta mõtleb, et ma olen mingi luuser? Naerab ta mu üle enda peas praegu? Kindlasti naerab, see on Andy.

Ta jalg üle mu jala on nii kuum. Meie paljad reied puudutavad. Ta kleit on veits liiga lühike ja ma sooviksin, et mu lühkarid oleksid ka pikemad. Miks ma ta jala üldse üle enda oma tõin? Appi!

Ma vihkan Andyt... olen lapsest saadik vihanud, kuid hetkel ma ei suuda teda vihata. Ma tahaksin nii väga, kuid ma ei suuda. Võib-olla mu veres on liiga palju alkoholi, et normaalselt mõelda.

Ta aitab mind nii suure asjaga, kuigi ma ei meeldi üldse talle. Kes teeb midagi sellist enda vihavaenlasele? Kes üldse pöördub enda vihavaenlase poole sellise 'murega?'

Millegi pärast ma ei jaksanud enam oodata, nii et ma tõmbasin ta endale palju lähedamale, kui ma plaanisin. Meie ninad puudutasid hetkeks, kuid ma kallutasin enda pead veidikene, et need ei puudutaks enam. Mu süda tagus meeletul kiirusel rinnus ja ma tahtsin nii väga eemale minna Andyst, kuid ma ei suutnud. Ja ma ei tahtnud välja näidata, et see mind mõjutab kuidagi. Ta näeb välja nagu tal oleks igav ja see häirib mind millegi pärast?

Kas ta ei paanitse nagu mina?
Miks ta ei paanitse nagu mina?
Teen ma midagi valesti, et ta ei paanitse?
Mida ma teisiti tegema peaksin?
Saab ta aru, et ma kardan?

Andy üllatas mind sellega, et ta tõi enda käed mu kaela taha. Ma neelatasin. Ta tunneb mu pulssi kohe, kindlasti tunneb. Ja siis ta saab aru, kui närvis ma olen ja hiljem naerab mu üle.

Neelatasin veelkord. Ja siis veelkord. Mul ei olnud midagi enam neelatada. Mu huuled ja kurk olid meeletult kuivad. Ma reaalselt paanitsen praegu!

"Lase sel vooluga kaasa minna." Sosistas Andy. "Ära mõtle üle."

"Ma ei mõtlegi." Teesklesin.

"Ma ütlesin seda endale. Lase mul olla."

Ma tahtsin millegi pärast naerda. Mu suunurgad liikusid natukene, "sa oled seda varem teinud, mida sa põed?"

"Ega ma iga päev enda vihavaenlasega tatti ei pane."

Mu suule tuli täielikult naeratus. "Sa oled veider."

"Lase mul olla." Kordas ta.

Ta oli mulle järsku nii lähedal, et ta viimane lause pani ta huuled vastu mu omi liikuma. Ma hingasin sügavalt sisse ja sulgesin enda silmad, naeratus mu suult ammu kadunud.

Tüdruk itsitas järsku. "Su pulss on väga kiire. Näed küll välja nagu see ei mõjutaks sind praegu."

Ma ei vastanud.

"Paneb mind paremini tundma nii." Sosistas ta enne veel, kui täielikult enda huuled vastu omi pani. Mu süda hüppab vist rinnust kohe välja.

Ta eemaldus minust, siis tuli kohe tagasi ning suudles mind huultele. Ta huuled on nii pehmed. Pehmed kui suled. Ma vajan veel.

Ma tõmbasin ta tugevamalt vastu end ning hoidsin meie huuli lihtsalt üksteise vastas mõnda aega. Ma armastan seda tunnet, appi. Ma vajan veel. Veel ja veel. Kui ta enda huuli mu omade vastas liigutama hakkas, ma jäljendasin teda.