Igavene Armastus

17: "Oi, Andy!"

- Andrey -

"Ma ei ole temast enam nii väga huvitatud." Eliot kehitas enda õlgu, kuid kui nägi mu lootust täis silmi, ta raputas enda pead, "siiski, see ei tähenda, et sa mulle meeldiksid nüüd. Andy, sul ei ole midagi erilist otseselt viga, kuid ma ei suuda leida endas seda tahet sind suudelda või katsuda vabatahtlikult."

Ma just istusin paar minutit ta süles? Ja ta ennem jälgis mu huuli paar sekundit, nagu ta muust ei mõtlekski, kui et mind uuesti suudelda. Miks ta peab käituma, nagu minu meeldimine nii halb asi oleks? See teeb...see teeb mu südamele haiget.

Iga mööduva sekundiga Eliotil hakkas aina rohkem ja rohkem ebamugav. Ta vältis mu silmsidet nagu see põletaks teda.

"Miks me siis siin istume üldse? Millest sa rääkida tahtsid?"

Ta pani enda käed kaela taha ja hingas sügavalt sisse ja välja, pilk aial. "Ma vist tahtsin sulle öelda, et ta ei meeldi mulle enam. Ma ei tea miks, ausalt. Ma lihtsalt tulin sellele otsusele täna hommikul ja ma ei ole muust mõelnudki, kui et sulle sellest teatada."

Ma ei vastanud, vaatasin lihtsalt eemale. Mulle üldse ei meeldi see hetk praegu.

"Ma olen otsustanud enda elu elama hakata." Ütles ta lõpuks peale pikka vaikust, vaadates mulle otsa. "Nii et kui sa pidudel mind tüdrukutega näed, siis proovi mitte nutma hakata." Ta hakkas naerma.

See on vana Eliot. See, keda ei kottinud mu tunded ja lasi ilma filtrita kõigel enda suust väljuda. See, kellele ma ikka üldse ei meeldi.

Ma jälgisin teda, proovides talle näidata enda pilguga, et see teeb mulle haiget.

Äkki ma ei peaks seda tegema? Ta ju meeldib mulle... kui ma hakkaksin temast eemale hoidma, siis see teeks mulle palju rohkem haiget kui talle. Ta meeldib mulle liiga palju. Ma ei taha teda mitte näha...temaga mitte suhelda.

Nii et ma tulin otsusele teeselda. Teeselda nagu ma ei oleks teda terve igavik armastanud juba. Teeselda, nagu kõik oleks samamoodi nagu varem.

Ta vihkab mind ja ma vihkan teda.

See on ainus asi, mis mul elada laseks.

Ma sundisin end naeratama ja noogutasin. "Ma ei usu, et ma nutma hakkaks, pigem oksele, aga see selleks."

"Naljakas." Eliot pööritas enda silmi.

_

Millegi pärast mulle meeldis see uus/vana Eliot. Ta on muidugi jube minuga, solvab mind isegi vist hullemini kui varem, kuid samas ta läheduses viibimine on palju meeldivam nüüd.

Kui meil on kinoõhtud ta perega, siis Thea ja tema ei suhtle eriti ja Eliot ei jälgi ka teda väga. Theale see meeldib, kui ma õieti aru olen saanud. Ta tundub ka kuidagi rahulikum, vabam.

Täna toimub esimene pidu, millele me kõik kolmekesi koos lähme. Ma olen püüdnud vältida pidusid, kuna ma tõesti ei tahaks näha Elioti kellegiga koos amelemas mu ees. Ma pole Theale öelnud, millest mina ja Eliot tookord rääkisime ja millegi pärast ma ei taha rääkida ka.

Mul on piinlik Oti pärast.
Kes midagi sellist ütleks?
Aga samas, ta ei tahtnud, et ma veelgi rohkem haiget saaksin, nii et hoiatas veidikene?

Vitali, meie autojuht pani muusika käima, kuna vaikus meie vahel muutus juba ebamugavaks.

Thea tahtis nagu midagi öelda, kuid mõtles kogueg viimasel hetkel ümber. Ma üritasin teeselda nagu see ei häiriks mind, kuid see häirib. "Mis on, Thea?" Ma ei vaadanud õe suunas.

Ta ohkas valjult. "Eli on muutunud."

Ma noogutasin, mitte reageerides.

"Andy, äkki see ei ole ikka hea idee? Sa ei ole väga pidutseja nii või naa. Vitali, lähme tagasi!"

"Vitali, ei. Jätka sõitmist."
Vanem härra vaatas tahavaatepeeglist mulle otsa hetkeks, noogutas ja jätkas sõitmist.
Ma keerasin end Thea suunas. "Ma tean, et Eliot on muutunud."

"Tead?" Thea kulmud tõusid.

Noogutasin. "Ta hoiatas mind juba paar nädalat tagasi. Sellepärast ma ei ole siiamaani ühelgi peol käinud, kuid ma olen nüüd üle saanud sellest." Kindlasti mitte.

"Ja ma kuulen sellest alles nüüd?!" Thea karjatas, pannes Vitalit võpatama kergelt, kuid mu õde ei teinud temast välja. "See oli tookord peale meie jutuajamist, eks? Oi, Andy!" Ta istus korralikult tagasi oma kohale. "Jube õde."

"Thea, see on uus asi mu jaoks, okei? Sa kogu aeg vihkasid mind, solvasid mind, tegid ükskõik mida, et mind kurvana näha ja nüüd sa solvud, kui ma ei räägi sulle sellistest asjadest?!" Ma keerasin enda pea ära, vaadates aknast välja ja hoides pisaraid tagasi. "Kust ma pidin teadma, et me nüüd parimad sõbrad oleme?"

"Andy..."

"Vahet pole." Ma nügisin ta käe enda õlalt, mille ta just sinna pani.

"Ma ei teadnud, et ma sulle haiget tegin. Sa alati naeratasid, isegi kui ma ütlesin midagi veits halvemat."

Ma keerasin enda pea aeglaselt tema suunas tagasi, ""Andy peabki vähem sööma," "Andy jääbki elulõpuni üksikuks, kui ta end käsile ei võta," "Need kutid ei vaata Andyt, vaid mind. Andyl ei ole midagi vaadata isegi," "Andyl oleks ilus nägu, kui ta kaalu langetaks veits, kuid see oleks kõik, iseloomu tal ju pole! Ha-ha-ha."" Ma pilgutasin enda pisarad minema. "Veits halvad, Thea? Need olid veits halvemad asjad, mida sa ütlesid mulle?"

Mu õe silmis vilksatas kurbus. "Ma ei teadnud–"

"Ära hakka." Ma viipasin käega. "Eks ma tulevikus räägin sulle kõigest, mis mu elus juhtub, kui me sellised parimad sõbrannad oleme." Auto peatus õnneks, me jõudsime kohale. Tänasin Vitalit ja väljusin autost.

- Eliot -

Ma sirutasin end diivanil, kus istun kahe tüdruku vahel, nautides nende tähelepanu endal.

Vau, ma olen nii paljust ilma jäänud, lihtsalt sellepärast, et ma teise tüdruku taga jooksin, kuid ma ei kahetse. Need olid parimad aastad mu elus, kui Thea järele hull olin.

"Lähme ülesse?" Sosistas üks tüdrukutest mulle kõrva.

Ma hakkasin talle vastama, kuid mu silmad hüppasid välisuksele, kust sisenes Andy. Ta ei näe hea välja. Ei, ta näeb hea välja, oma ilusate kurvide ja pikkade jalgadega, kuid ta nägu...ta pilk, see oli kurb ja vihane? Keegi tegi talle haiget. Olen näinud seda pilku sadu kordi, kuid see pole varem mind nii väga häirinud.

Kes julges Andyle haiget teha?

Ma lükkasin tüdrukute käed enda kehalt ja hakkasin tõusma, kuid viimasel hetkel istusin tagasi, sest Thea sisenes majja, veelgi kurvem pilk silmis.

Ta hõikas Andy nime, kuid Andy ei peatunud.

Ega ma midagi otseselt ei kuule, sest muusika on liiga vali, kuid ma oskan piisavalt hästi huuli lugeda.
"Andy, anna andeks mulle!" Thea hõikas, kuid ma taaskord ei kuulnud seda, lihtsalt lugesin ta huuli. Sekund hiljem oli ta kadunud.

Ma neelatasin, ebamugav tunne tekkimas mulle alakõhtu.

Thea ja Andy läksid tülli?
Nad pole kunagi muidugi läbi saanud, kuid see on esmakordne. Thea palub enda õelt vabandust, keda ta on terve enda elu vihanud? Andy, kes salaja enda õde alati jumaldanud on, on pahane ta peale?

Vau, mis maailmaga juhtus vahepeal?

"Eli? Lähme ülesse siis?" Küsis see sama tüdruk.

Ma tõusin, "sorri, mõni teine kord, ma ei saaks hetkel teile keskenduda."