Igavene Armastus

3: Eliot muretses

- Andrey -

Jõudsin koju enne kümmet õhtul. Tavaliselt ma ei ole nii kaua väljas. Eriti veel kooliõhtul, kuna kui ma kell kümme voodis ei ole, siis ma ei saa järgmisel hommikul ülesse.

"Oh vau, Andy jõuab koju kell kümme?" Eliot sisenes esikusse, kui ma enda jalanõusid eemaldasin. Pööritasin silmi, kuigi mu süda hüppas. Miks ta siin on? Miks ta on meie kodus nii hilja? "Mida sa tahad?" Ma keerasin end tema suunas ja eemaldasin jaki samuti seljast.

Eliot muigas, "sa ei saa homme ülesse."

"Kust sa tead?" Naersin.

"Ma kasvasin kahjuks koos sinuga ülesse, kui sa juhuslikult unustasid." Ta käes oli kauss krõbinaid ja lusikas. "Ausalt kahjuks."

"Ausalt kahjuks." Tegin ta häält järgi, kuid nimelt tegin selle natukene kõrgemaks, nagu alati.

Ott naeratus kukkus, "see ei olnud naljakas kümme aastat tagasi, ei ole ka nüüd. Mu hääl ei ole nii kõrge."

Kehitasin enda õlgu, peites naeratust käe taha ning hakkasin liikuma. Mu ema kõndis mulle vastu, vaatas mind, siis kella mu taga, siis mind ja siis käekella enda käel. "Kell kümme?"

Ma pööritasin enda silmi, "laske mul elada!"

"Sa ei saa ju ülesse homme."

"Seda ütlesin ka mina!" Naeris Eliot.

Ma liikusin kööki, koolikott kaasas ja peatusin külmkapi ees. Mu isa istus laua taga ja kirjutas midagi läpakas. "Kell kümme?" Kõlas mu seljatagant.

Ma sulgesin enda silmad. "Ma saan küll ülesse!"

Vastust ei tulnud, nii et ma vaatsin üle enda õla. Isa jälgis mind, muie suul, "kohtingul?"

Raputasin enda pead. "Umanya juures. Käisime täna lõbustuspargis."

Ahhetus kõlas ukse juurest. Ott sisenes, suu krõbinaid täis. "Aeiunumin?!" Tõlge: ja te ei kutsunud mind?!
Pööritasin enda silmi, kuigi ma ei tahtnud seda teha. Ott tahtis minuga– meiega koos aega veeta? "Sa tead, et ma armastan Umanyat ja veelgi enam ma armastan lõbustusparke! Ma poleks isegi tähele pannud, et su õudne lõust meiega kaasas oleks olnud!"

Mu isa viskas õunaga kutti koheselt ja ma itsitasin ning keerasin enda selja talle ja avasin külmiku. "See oli tüdrukute päev." Võtsin koolikotist välja Anya tehtud hapukurgid, mis ta mulle kaasa pakkis ja hakkasin neid külmikusse laduma. Ma armastan hapukurke ja Anya teeb neid väga hästi.

Mu isa tõusis laua tagant, ütles Otile midagi tõsiselt, siis surus mulle juustesse musi, soovis head ööd ning lahkus.

Olge kõik rahulikud.
Eliot ja mina oleme kahekesi.
Minu köögis.
Olge rahulikud!

"Tüdrukute päev? Kindlasti valetad. Su onu ei lahku Anya kõrvalt kunagi sekundikski." Eliot kõndis mu juurde ja lükkas mind tugevalt külmikust eemale. "Pealegi, sa oled vaevu tüdruk."

Ma lükkasin teda vastu, "sitapea!" Sulgesin külmiku ja haarasin koolikoti. Kutt astus mulle sammu lähedamale, pannes sellega mu südame kiiremini taguma.
"Vaata end, Andy." Ta toetas enda selja vastu külmikut ja pani käed rinnal risti.

Andy, ära vaata ta muskleid. Rahune. Kõik on okei. Lihtsalt tavaline õhtu– See kindlasti ei ole mingi tavaline õhtu! Eliot ei käi kunagi vabatahtlikult meie juures! Jah, ta mingi armastab mu õde aga see ei tähenda, et ta siia tuleks tänu temale. Ma ei ole siiamaani aru saanud miks ta selline on tegelikult.

"Mis mul viga on?" Ma köhatasin ja astusin sammu kutist eemale. Tegin näo nagu mul oleks igav sellest jutustamisest ja panin ise ka käed rinnal risti.

"Sa riietud nagu poiss ja su juuksed on alati sassis. Nagu ega palju ei võtakski, et sind mingi poisiga segamini ajada."

"Kui sul midagi paremat öelda ei ole, jobu, ma sooviks magama minna." Ma keerasin enda selja talle, et köögist lahkuda, kuid minu üllatuseks Ott haaras mu käest ja tõmbas mu tagasi. Ma koperdasin enda jala otsa – vihkan end – lennates tänu sellele kuti käte vahele.

Jah. Käte. Kuradima. Vahele.
Ma vihkan end! Mu parempoolne põsk vastu ta rindkere ja ma kuulsin, kuidas ta süda tagus rahulikult.

Minu süda? See oli iga hetk rinnust välja hüppamas!

See kinnitas mulle veelkord, et ma tõsesti ei meeldi talle. Ta pigem vihkab mind... põlastab.
Ma pean põgenema.

Elioti üks käsi oli mu seljal ja teine tuli mu pea peale. Ma võpatasin, "mida sa teed?"

Ta hakkas enda kätt mu juustes allapoole laskma, kuid need jäid pusade tõttu poole tee peal seisma. Ta tiris õrnalt, ja see tegi mulle haiget. "Hei!"

"Ainult tõestan fakti. Vähemalt hakka juukseidki kammima, see on lausa rõve juba."

Ma turtsatasin ja lükkasin end kutist eemale, vältides talle otsa vaatamist. Ta näeks muidu mu  meeletult punaseid põski ja see oleks viimane asi, mida ma vajaks hetkel. Veelgi rohkem solvanguid ja minu pihta naermist? Ei aitäh!

"Keegi ei palunud sul mu juukseid katsuda ja neid vahtida, veidrik." Ma põgenesin.

Enne enda tuppa sisenemist, mu ema väljus enda omast ja ta naeratas kavalalt. "Sa meeldid talle, tibu."

Ma turtsatasin ja hakkasin enda tuppa sisenema.

"Ta tuli siia ootama, et sa koju jõuaksid. Me mõlemad teame, et vabatahtlikult teda siin kunagi näha ei ole." Lisas naine, pannes mind rumalana tundma. Ma kujutan niisama asju ette, mida isegi ei juhtu kunagu, nii et selle naise valed teeksid mind puhta segaseks.

Lükkasin ukse enda taga natukene tugevamalt kinni, kui vaja ja toetasin enda selja vastu seda.

Ma hingasin sügavalt sisse ja välja ning raputasin enda pead. Eliot tuli siia, et näha mind turvaliselt koju jõudmas? Hah! Milline nali.

Ma tõstsin pea ja vaatasin paremale, kus peegel asub ja kohkusin. Mina, seisan siin, idiootne naeratus suul, põsed ja kõrvad tulipunased.

Ma. Vihkan. End.

Käisin pesus ja pakkisin koti järgmiseks päevaks valmis, valisin ka riided välja ning lõpuks ronisin voodisse. Mu pea ei ole lõpetanud jooksmist otsas.

Mu ema öeldu tegigi asjad hullemaks...

Ma langesin voodile ja sulgesin enda silmad.

Kujutasin ette, kuidas Eliot vaatas pingsalt käekella enda käel ja siis enda magamistoa aknast välja, tehes seda vaheldumisi. Kujutasin ette, kuidas ta kannatus katkes ja ta tormas meie majja, kuid teeskles nagu kõik oleks korras. Ta küsis mu vanematelt, et kus ma olen, tegi endale kausi krõbinaid ja kõndis majas ringi, siiamaani teeseldes, et ta tuli lihtsalt igavusest meie juurde. Kui ta nägi aknast mind, ta tundis õrnalt rahu enda südames ja kimas esikusse, kus ta nägi mind tervelt ja elusalt.

Avasin enda silmad ja naeratasin nagu idioot jälle ja kallistasin enda patja.

Siis mu pilk kohtus jälle mu enda omaga läbi peegli. Ma avastasin, kui loll ma välja näen, nii et kaotasin naeratuse. Ma vajan abi.