Igavene Armastus

6: Kingitus

- Andrey -

"Andy, mu kullakene!" France hõikas rõõmsalt. Ta tegi kiirkõndi minuni, käed laiali.

"Fran!" Hõikasin vastu ja embasin naist koheselt, kui ta minuni jõudis. "Ma ei teadnud, et te juba tagasi olete?!" Ma vaatasin üle ta õla Oti isa suunas. Calvin naeratas õrnalt mulle.

"Me otsustasime natukene varem seekord enda reisi lõpetada. Mõned kolleegid jäid Itaalias haigeks, seal on hetkel üsna tuuline ja jahe, nii et sellest poleks midagi nii või naa välja tulnud." Seletas France ja lasi mind embusest lahti. Ta lükkas mu juuksesalgud kõrvade taha ja siis hoidis kahe käega mu nägu. "Sa oled kolme kuuga nii palju muutunud! Naiselikum kuidagi."

Ma tundsin, kuidas hakkasin vaikselt häbelikuks muutuma. "Mis sa nüüd." Ma langetasin enda pea ja naine naeris selle peale. Ta tõstis mu pea ülesse, pannes enda käe mu lõua alla ja naeratas, "ole natukene enesekindlam, kallis."

Keegi turtsatas mu taga, "sa ei pea talle sitta söötma." Eliot nügis mind. "Valetada ei ole ilus."

France ei teinud enda pojast väljagi. Ta suudles mind otsaesisele ja naeratas veelkord mulle. Siis vaatas pahaselt Eliotile otsa, "sa ei olnud lahe kümme aastat tagasi, kui Andyt maha tegid ja ei ole ka nüüd."

"France–"

Naine ei teinud minust välja, "enda meeldimist sa saad ka teistmoodi väljendada."

Eliot hakkas lihtsalt naerma ja kõndis minema.

Mu põsed hakkasid õhetama.
Eilne õhtu on õrnalt udune. Ma kaotasin kontrolli enda mõtete üle, sest Eliot nägi nii kuum välja, ja lisaks sellele ta lõhnas jumalikult. Ma ei mäleta täpselt, mida ma tegin, kui vetsust enda kõige lühemate lühkaritega väljusin, enda arvates nähes nii seksikas välja, kuid ma mäletan seda, et ma suudlesin teda põsele...

Tunnen iga kord piinlikust, kui sellest mõtlen.
Samas siis mulle meenuvad Oti roosad põsed ja ta tume pilk silmis. Võib-olla tal oli ebamugav, võib-olla ta oli mõjutatud mu...välimusest. Ma ei ole otsustanud veel, kas vihkan end eilse pärast või mitte.

Aah, miks ma sellest praegu mõtlen?!

Keerasin end Calvini poole, samal ajal Thea sisenes ja embas Franci.

"Hei, armsakene!" Calvin embas mind tugevalt ja surus musi mu juustesse. "Kuidas sul läinud on?"

Calvini hääl on madal ja ühtlane, meenutades Elioti oma. Või siis Oti oma meenutab tema oma– mida iganes. "Hei, Cal! Hästi!" Ma embasin teda tugevalt vastu. "Kuidas sul? Kuidas Itaalia oli? See oli vist teie teine kord seal?"

Ma eemaldusin temast, et mehele otsa vaadata ja ta silmad helkisid, "paremgi, kui ma mäletasin. Muidugi ilm vedas meid alt, kuid Fran oli seal, ta on päike, mida vajan."

"Aah, kui armas!" Nad on algusest saadik olnud nii armunud üksteisesse, et see paneb mind alati sama soovima. Tahan tulevikus, et mu partner hindaks ja armastaks mind sama palju nagu need kaks üksteist. "Mul on heameel."

Kuulsin tuttavaid madalaid hääli ja mu keha ärkas ellu. Kõik meie kahe peres teavad, et mulle meeldib Thomas, Eli vanem vend. Kuid tegelikult ta muidugi ei meeldi, ma lihtsalt valetan alati, et tõeline tõde välja ei tuleks.

Thea lükkas mu eemale, et ise Calvinit emmata. Ma koperdasin enda jala otsa ja peaaegu oleksin tagumiku peale kukkunud, kuid kellegi suured musklis käed püüdsid mu kinni. Vaatasin enda päästjale otsa ja mu põsed tõmbusid soojaks koheselt.

Thomase tumedad silmad väljendasid rõõmu, "väike konn! Sind pole ammu näinud!" Ta aitas mul korralikult seista ja ma lõin talle rusikaga vastu õlga. "Konn?!"