Igavene Armastus

22: Lollakas, lollakas, lollakas

- Andrey -

Miks ta siia ei tule? Miks ta mind ja Rafaeli lahku ei löö? Ta ilmselgelt tahab! Kuti lõug on pingul kui vibunöör! Ta näeb välja nagu ta tahaks mind elusalt ära süüa.

Aga ta ei tee midagi.

Lollakas, idioot, jobu. Ma vihkan teda.

Astusin Rafikust eemale. "Las ma katsetan midagi korraks." Hõikasin talle üle muusika. Rafael tõstis kulmu. "Mul on vaja kinnitust, et ma tõesti Eliotile ei meeldi!"

Ta noogutas, õrnalt muiates. "Edu!"

Me otsustasime, et meist ei saa asja ja lihtsalt semmime vahel. Rafaelile meeldib see, näha on. Ta jookseb mul järgi nagu kutsikas, kuid mind ikkagi ei huvita. Ta ei meeldi mulle ikka üldse... ma olen nii halb inimene.

Keerasin enda pea Elioti suunas, kes enda siidrist lonksu võttis, silmad minul.
Viipasin käega, kutsudes teda enda juurde.

Ta naeratas, tuues enda põselohud nähtavale ja raputas enda pead, istudes just mugavamalt. Ta ajas oma lollakalt ilusad suured reied laiali ning patsutas enda paremale jalale.

Mul hakkas kuum järsku.
Ta on nii kuum.
Ta hüpnoosis mind enda reitega, ilmselgelt, sest ma hakkasin koheselt ta poole liikuma.

Elioti muie läks iga mu läheneva sammuga aina suuremaks, kuniks ta täielikult naeratas, näidates enda hambaid. Põselohud olid sügavad ta põskedes.

"Mm, tule siia." Ta patsutas veelkord enda paremale reiele, pilk joostes üle mu keha.

Ma ei istunud. Ega ma nii kergelt ka ei taha teha mida ta ütleb. "Ma pole peni."

"Ei ole tõesti." Ta tõi oma silmad mu jalgatelt silmadele ning istus ülesse. Ta viis käe mu reie taha ning pigistas seda ja siis tõmbas selle endale sülle. Mu põlv libises ta jalge vahele tugitoolile. Ta pani enda siidri ära ja tõi teise käe mu teise reie taha. Ma panin enda käed kuti õlgadele ja ta tõmbas mu teise jala ka endale sülle.

Ma istusin mugavamalt, viies kummagi jala tema puusade kõrvale tugitoolil. Mu nägu on punastamisest kindlasti nii punane. Mulle meenus minu ja Oti esimene suudlus, kui ta tegi täpselt sama. See ei aidanud mu punastamisele kaasa.

Ta viis enda käed mu puusadele ja naeratas jälle. "Miks kõik nii lihtne on sinuga?"

Tõstsin kulmu. "Lihtne?"

"Mhm, lihtne. Ma kutsusin su siia ja sa tulid. Ma tõmbasin su endale sülle istuma ja sa istusid. Sa punastad nagu väike plika praegu."

Pööritasin enda silmi ja hakkasin ta sülest ära ronima, kuid Eliot tõmbas mu tagasi. "Mmm, ära nüüd solvu, Andreya. Kas ma ütlesin, et see on halb asi?"

"Ma olen nagu iga teine tüdruk siin, eks?"

"Sa ei saa neist rohkem erinedagi. Sa ei ole mitte kellegiga isegi natukene mitte sarnane."

Ma vaatasin eemale jälle, kuid ta tõi ühe käe mu lõua alla, haaras sellest ja keeras mu näo enda suunas, "ja see on hea. See on väga hea, sest muidu mul hakkaks igav."

Tundsin millegi pärast klompi kurgus. "Ma tahan juua." Ma hakkasin jälle ära ronima ta sülest, kuid Eliot ei lubanud. Ta haaras enda siidri laualt ja ulatas selle mulle, lastes mu lõuast lahti. "Ma ei taha, et sa veel lahkuksid."

Ma vaatasin purki kuti käes ning siis talle otsa. "Siis see oleks nagu meie teine suudlus, kui ma siit jooksin."

Eliot pööritas enda silmi, naeratus tagasi tekkimas ta huultele. "Unista, joo."