Ärata mind ellu

1. Tema tume aura

Hei! Uus jutt! Üleval on laul, mis hakkab olema selle jutu tunnuslaul ja ennustab n-ö lõppu ette, see tähendab esimese raamatu siis. Loodan, et meeldib ja andke oma mõtetest teada! 

***

Nicole (VN)

Sooja sügishommiku päiksekiired langesid mu palgetele samal hetkel, mil ma äratuskella kinni lõin ja end rõduuste poole keerasin ning pimestasid mind. Ringutasin end igal võimalikul moel, kui voodist välja ronisin ja tegin seda seni, kuni mu poolunes keha mu vannituppa kanda suutis.

,,Hommik unimüts!" tervitas mind mu korterikaaslane ja parim sõbranna, käes hõrgutav kohvitass, astudes mu tuppa. Naeratasin talle ja pesin näo kraani all puhtaks. Enne seda keerasin oma pikad meeblondid juuksed kuklale krunni, jäädes hetkeks peeglist oma nägu vaatama.

,,Ma tahan ka seda," näitasin näpuga tassile, kui käteräti näkku surusin ja vanni äärele istusin.

,,Mine ja tee endale!" ütles ta ja toetas oma parema õla vannitoa uksepiidale.

,,Palun," mossitasin tüdrukule sekundi, aga andsin siis sellele käega ja seisin oma suure riidekapi ette, mis oli mõistagi sassis, sest ma pole seda nädalaid korda teinud. Olin selline tüdruk, kellel oli koristamiseks vastavat tuju vaja ja kes tegi kõike hooti, mitte kindla kalendripäeva järgi.

,,Mis sa teed?" küsis Daisy ja jälgis mind. 

Hakkasin tema küsimuse peale naerma ja võtsin kolmandast sahtlist valge komplektis pesu, riidepuult sinise ruudulise nööpidega pluusi, musta vesti ja teisest sahtlist hallid teksad.

,,Kooli lähme, muidugi," ütlesin samal ajal kui riietusin.

,,Mina ei lähe," vastas ta selle peale ja astus tuppa tagasi ning istus mu ülestegemata voodile.

,,Daisy!" pahandasin, pluusi selga tõmmates.

,,Mida? Mul ei ole täna tuju!" vastas ta ja võttis kohvitassist suure lonksu. Vaikides, talle midagi vastamata, kammisin juuksed ära ja keerasin need paremale poole. Haarasin öökapilt, pärast voodi korda tegemist, oma telefoni ja põrandalt õlakoti koos punase mapiga, milles oli mu viimase kuu projekt ning lahkusin toast, teades, et Daisy järgneb mulle. Võtsin veel köögist lault kaks õuna, oma põrnika võtmed ning suundusin esikusse. Surusin seal tennised jalga, keerasin salli kaela ning tõmbasin halli suurte nööpidega mantli selga, jättes see eest avatuks ning väljusin korterist.

,,Ilusat päeva sulle!" hõikas Daisy mulle ukselt, kui ma lifti juurde seisma jäin ja selle avamiseks vastavat nuppu vajutasin. ,,Sulle ka!" hüüdsin vastu ja naersin.

Kui lõpuks alla jõudsin, lippasin trepikojast välja ja istusin autosse, käivitades see, et sõita linna teise suuremasse Hardwardi keskkooli poole. Sinna, kus olen õppinud üle aasta sellest ajast, kui ma tädi juurest välja kolisin ja linnas korteri üürisin, üritades omakeskis hakkama saada selle valuga, mida ma ikka veel oma vanemate traagilise surma pärast tundsin, mida küll ei saa päris traagiliseks nimetada, aga mõte jääb ikka samaks.

,,Hei Nicole!" hõikas Mary mulle kui ma oma põrnika kooli ette parklasse parkisin ja autost välja tulin. ,,Kus Daisy on?" küsis ta, kui ma tema ja ta poisssõbra juurde jõudsin.

,,Talle tuli haigus nimega ,,ei viitsi" kallale. Pikk jutt!" vastasin.

,,Selge," ütles ta vaid ja kõndis siis minema 

Astusin kiireid samme, et koolimajja sisse saada, sest vihma kallas ja märjaks saada oli viimane asi, mida ma tahtsin. Vähemalt mitte täna, mõtlesin endamisi, kui ma garderoobist väljusin ja teisele korrusele suundusin. Poolel teel sinna kõndis keegi mulle otsa ja mu projektimapp ning kott kukkus maha. Enne kui ma jõudsin need üles tõsta, tegi seda tema - noormees, kes mulle osta kõndis.