Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

3. Dougie

Seisin väljapääsu juures ja ootasin kannatamatult, millal Annie viimaks sinna jõuab. Ta oli mulle kuus minutit tagasi sõnumi saatnud, öeldes, et on peaaegu kohal, seega eeldasin ma, et ta võib iga hetk mu vaatevälja ilmuda.

Vaatasin telefoni peegeldusest, et mu soeng ikka korras oleks ja köhatasin hääle puhtaks, mõtlesin, mida talle öelda. Samas tuletasin endale pidevalt meelde, et ta on juba suhtes ja ma ei tohi midagi liigselt taga kiirustada.

Ühel hetkel tundsingi ta ära, ta oli koos ühe turvamehega, kelle nalja peale ta parasjagu naeris, ja siis teda tänas. Annie kõndis nüüd edasi ja ma märkasin, et turva vaatas ta tagumikku. Kortsutasin selle peale kulmu, kes ta enda arvates õige oli?! Tundsin, kuidas ma vihastasin lausa nii kõvasti, et oleksin äärepealt muutuse esile kutsunud – mis kurat see nüüd oli? Mu armukadedus ületas igasuguseid piire, ja seda isegi naise puhul, kes polnud veel minu oma.

"Hei!" hüüdis Annie rõõmsalt.

“Hei,” naeratasin talle vastu, ta naeratus rahustas mu maha. Ajasin oma käed laiali ning astusin talle lähemale, järgmisel hetkel oli ta juba minu embuses. See oli nii hea tunne, oleksin tahtnud teda veelgi enda vastu tõmmata, veel lähemale, ta juukseid silitada ja suudelda... aga ma ei saanud, sellel lihtsalt põhjusel, et ta ei olnud meievahelisest sidemest veel teadlik.

"Oled põnevil?" küsisin muiates, kui me teineteisest eemale tõmbunud olime.

“Kas sa jätsid mulle midagi rääkimata?” ta oli segaduses.

"Sa tahtsid ju Harryga kohtuda?"

“Oh, ma arvasin, et... oh,” ta naeratas. “Kuidas ma välja näen?”

"Imekaunis," naeratasin.

Ta punastas. “Aitäh.”

Mul oli hea meel, et ta punastama suutsin panna, samas lootsin, et tal väga piinlik pole. "Lähme siis? Kutid on juba seal."

“Üks hetk,” ta soris oma kotis. “Ma tahan autogrammi.”

Sattusin segadusse. "Mis mõttes?"

Annie ulatas mulle paari uusi sokke ning ma vaatasin teda kui hullu. Ta vaatas mind aga tungivalt. “Ma tahan neile autogrammi.”

"Eeh... hea küll."

“Oota nüüd,” ta hakkas naerma enne, kui ma midagi tegema jõudsin hakata. Ma ei saanud jälle mitte midagi aru.

Korraga jõudis mulle kohale. "Sa mõnitad mind!" puhkesin samuti naerma.

“Sorry,” ta naeris. “Sa vaatasid mind, nagu ma oleks idikas.”

"Nojah, ma pole kunagi sokkidele autogrammi andnud..."

“Võta need endale, ma googeldasin su jalanumbrit, need on mulle suured,” ta naeris, kui ma talle neid tagasi hakkasin andma.

"Ausalt?" muigasin.

“Jah, ausalt, nagunii on su eilsed läbi. Ja seda minu pärast.”

"Need on ainult sokid..."

“Jah, pane need nüüd kuskile ära,” muigas ta. “Kus Harry on? Oota, oled kindel, et mu nägu ei läigi ega midagi?”

"Ei läigi," kinnitasin. "Aga mina, kas ma näen ikka normaalne välja?" küsisin peenikese häälega.

“Võibolla natuke huulepulka paneks juurde, mul on siin kotis täpselt vajalik toon...”

"Sa oled elupäästja!"

Ta naeris. “Ma tean. Aga oota, näita mulle päriselt oma nägu,” ta astus mulle lähemale ja uuris mu põski.

Vaatasin teda kohmetunult. "Mida sa teed?"