Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

33. Annie

Avasin silmad valges ruumis, mul oli üsna okei olla, aga kõht andis natuke tunda. Keerasin pead ja nägin seal Dougi, kes hoidis mu käest kinni, ta silmad olid suletud.

"Dougie?" küsisin jõuetult.

Ta oli hetkega üleval ja vaatas mind, unised silmad selginemas. “Annie.”

"Mis... mis toimub?"

“Nad pidid su magama panema, kui nad operatsiooni hakkasid tegema...” Pilgutasin silmi, pisara voolasid mu põskedele ja Dougie pühkis need ära. "Kallis..."

“Mida?” vaatasin tema poole, kuid juba vist teadsin vastust.

"Laps..."

“Jah?”

"Annie... me kaotasime lapse."

“Miks?” vaatasin teda läbi pisarate.

"Ma ei tea... ma arvan, et see oli lihtsalt... raske läbielamine."

“Kas ma saan koju?”

"Ma arvan küll."

Noogutasin. “Läheme kohe koju.”

"Oota, enne peavad arstid su üle vaatama..."

“Sealt?”

"Ma ei tea täpselt, kallis. Anna andeks..."

“Mu kurk valutab.”

"Tahad juua?" Ta ajas end sirgu.

“Jah,” noogutasin ja lükkasin end voodil ülespoole. Mul oli veenis mingisugune voolik, mis oli ühendatud tilgutiga.

"Tahad, toon sulle teed või kohvi?"

“Too arst ja läheme koju, ma tõesti ei taha siin olla.”

"Okei..."

Doug läks kuskile, mõne aja pärast tuli tagasi koos ühe meesarstiga. “Kuidas sa end tunned?”

Miks nad nii lolle küsimusi küsisid? "Halvasti," vastasin.

“Ma usun, et su abikaasa on sulle juba öelnud? Su keha tegi iseenesliku abordi, me tegime kõik, mis saime, kuid oli juba liiga hilja.”

Noogutasin, ma ei usaldanud oma häält piisavalt, et midagi öelda.

“Me tegime puhastuse, ehk siis võtsime surnud lapse täielikult su emakast välja, verejookse ei tohiks tulla. Kuna kõik on muidu korras, siis me teeme läbivaatuse ja peale seda saad sa koju. Kui tekib verejookse või midagi taolist, tule kindlasti siia tagasi. Ja seksist hoiduda nädal kindlasti, edasi juba enesetunde järgi,” viimase osa sõnas ta ka Dougi poole vaadates.

Mees noogutas. "Aitäh teile."

“Läheme siis?” ta vaatas minu poole.

"Jah," vastasin vaikselt. Ajasin end voodist üles, arvasin, et olin nõrgem, kuid võttis ainult pea korraks ringi käima.

"Kõik korras?" küsis Dougie vaikselt.

“Jah,” vastasin kiiresti ja järgnesin siis arstile.

***

Kodus ei olnud õnneks peale meie mitte kedagi. Ma olin otsustanud näida, nagu kõik oleks normaalne, ma pidin tugevaks jääma ja otseselt mul kuskilt ei valutanud.

"Ma käin duši all," ütlesin Dougiele.

“Hea küll, ma ootan sind siis meie toas?”

"Jah."

“Või ma tulen koos sinuga?”

"Ma... parem vist mitte."

“Hea küll, nagu soovid...” ta suudles mu otsaesist ja vaatas, kuidas ma eemale kõndisin. Lukustasin vannitoa ukse ja võtsin riided seljast.