Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

34. Tom - Eelviimane

Lasin uksekella, lootsin, et tüdruk vastab sellele. Ootasin seal mitu minutit, aga vastust ei tulnud, lõpuks otsustasin lihtsalt sisse minna.

"Agnes?" hüüdsin.

Pagan võtaks, ta ei saanud ju ometi juba arstil olla... pelgalt sellest mõtlemine võttis mul seest õõnsaks. Alumine korrus oli tühi, sellepärast kõndisin üles.

Kogu maja oli vaikne, aga ma kuulsin hästi vaikset mingit heli, nagu oleks keegi muusikat kuulanud. See tuli tüdruku magamistoast, nägin uksepiidalt, kuidas ta voodis istus ja kõrvaklappidega muusikat kuulas. Ta oli minu poole küljega, selg toetamas vastu üht seina ja jalad teist. Ta isegi ei märganud mind.

Astusin edasi tuppa ning jälgisin teda lihtsalt. Agnes ei teinud mind ka siis märkama, ta vaatas ainiti oma põlvi, silmaalused nutmisest laiali läinud meigist tumedad.

“Agnes,” sõnasin ta nime. See oli nii ohtlik, et ta mind ei märganud, nii oleks võinud ükskõik kes ta majja tulla. Muusika mängis nii kõvasti, et ta ei kuulnud mind isegi siis. Astusin nüüd lihtsalt talle lähemale ja ta võpatas, kui mind viimaks tähele pani.

Tüdruk viskas kõrvaklapid eemale ja vaatas mind. “Mida sa siin teed?!”

"Ma tulin vabandust paluma..." Tõstsin käe, mis lillekimpu hoidis.

“See ei aita!”

"Kallis... ma ei mõelnud seda tõsiselt, palun anna mulle andeks."

“Sa käskisid mul aborti teha!”

"Ma tean, ja see oli minust väga rumal, ma ei oleks mitte kunagi pidanud midagi sellist ütlema. Ma ei mõelnud seda, see oli hetke ajendil öeldud. Anna mulle andeks..."

“Me ei ole enam koos, mine ära!”

"Agnes, palun..."

“Sa ei saa mõtlematult selliseid asju öelda ja siis ära minna!”

"Ma tean, et ei saa, me mõlemad oleme vigu teinud..."

“Mitte selliseid. Sa ütlesid mulle, et ma meie lapse tapaks.”

"Agnes..." mu hääl murdus. "Kallis, palun."

Ta võttis mu käest lilled ära ja tõusis voodilt püsti. Ta kõndis prügikastini ja viskas lilled, õied ees, prügikasti. "Ma ei taha sind enam näha, Tom. Mine ära."

“Agnes! Kas sa tead ka, mida ma üle pidin elama, et neid lilli saada? Ma korjasin need ise!”

"Oi, sa korjasid mulle täitsa ise lilli! Küll see pidi vast sulle väga raske kogemus olema! Tahad tagasi viia või?"

“Ei, ma ei mõelnud nii... ma... Agnes, ausalt, ma ei taha sinuga tülitseda, ma armastan sind.”

"See ei loe!" Ta pühkis uued pisarad oma põselt. "Me ei sobi üldse kokku!"

“Aga sa armastad mind ka! Sellepärast me sobimegi.”

"Kui me ei seksi, siis me ainult tülitseme!"

“Äkki peaks siis seksima?!”

"Kao välja!"

“Oota!” ohkasin. “Me oleme tülitsenud viimased... üle poole kuu, eks? Natuke rohkem. Kas see pole kõik su raseduse aeg?”

"Millele sa jälle vihjad?!"

“Et see on kõik nende hormoonide süü!”

"Ei, see on selle süü, et sina ei talu mind, kui ma emotsionaalne olen, ja mina ei talu sind."

“Türa, emotsioonid raisk!” hoidsin naeru tagasi.

"Ära tee mu üle nalja!" karjus ta, üks suunurk kergelt ülespoole tuksatamas.