Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

7. Dougie

"Mida sa tahad, et ma sulle räägin?" küsisin Annielt ohates.

“Kuna ilmselgelt on see mingi keeruline sitt, siis alusta lihtsalt algusest ja räägi kõik ära,” sõnas ta ja pani toaukse jälle kinni. Ta istus põrandale. “Ja ma ei taha kuulda seda “olen sinusse armunud” juttu, sest see on ilmselgelt vale, mulle tundub, et asi on milleski muus... see, mida sa rääkisid on natuke rohkem, kui armumine. Mis mõttes hingesugulased? Sa tõesti usud midagi sellist?”

"See ongi meil nii, Annie. Ja see jutt ei ole vale."

“Ma ei saa aru, mida sa ajad. Mitte kellelgi teisel ei ole ja meil on? Ja Tomil ja Agnesel? Ja miks sa ütlesid, et ükski teine mu suhe ei õnnestu? Mis nali see on?”

"See ei ole nali. Minu ja sinu vahel on side ning... seda ei ole nii kerge murda. Sa tunned seda isegi, see innustaski sind mu kaela suudlema..."

“Miks see seal on?” ta vaatas mind kurvalt. “Kas seda ära ei saa?”

"Kas sa tõesti tahad?"

Ta ei vastanud alguses midagi. “Miks see seal on? Ja miks ma ei tea kedagi, kellel selline asi oleks?”

"Sa tead Tomi ja Agnest..."

“Dougie. Miks. See. Seal. On. Sa ei vasta ju mulle, türa küll,” ma ei saanud kahest viimasest sõnast aru, mulle tundus, et need olid mingis teises keeles, aga need ei saanud eriti positiivsed olla.

"Ma ei tea ka, miks see seal on! See lihtsalt on... mingi eripära."

“Ja kuidas sa sellest nii palju tead? Sa ütlesid Tomile, et ei saa eksida, mida kuradit, kuidas sa sellest nii palju tead?”

"Sest et ma... olen..."

Ta vaatas mind suurte silmadega. “Noh?”

"Sa ei usu mind ja sa hakkad naerma... või jooksed toast hirmunult välja. Aga Annie, see pole üldse nii, nagu sa arvad, eks. Palun, kuula mind ära. Ma... ei ole päris tavaline inimene."

“Ma tean, sa oled Dougie Poynter,” ta muigas, kuid järgmisel hetkel muutus taas tõsiseks. “Räägi siis, ma kuulan.”

Naersin närviliselt. "Ma nagu... olen inimene ja koer korraga?"

“Ma arvasin ka nelja-aastaselt, et ma olen kass.”

"Aga ma ei arva, ma olengi..."

“Ehk sa väidad mulle praegu, et sa oled inimkoer. Ja kuidas täpsemalt ma seda uskuma peaks?”

"Sellele on üks teine nimetus. Mõtle nüüd."

“Koer..” ta vaatas mind pikalt. “Või hunt?”

"Hunt."

“Libahunt,” sõnas ta ja vaatas mind üks kulm tõstetuna, samal ajal pead raputades.

Noogutasin aeglaselt. "Aga sa ei usu mind."

“Aga kui ma ütleks sulle, et ma olen vampiir?”

"Sa ei ole."

“Täpselt.”

"Sa ei ole, sest ma teaksin lõhna järgi, kui oleksid," täpsustasin.

“Et siis on vampiirid ja libahundid ja sina kuulud teise tiimi ja mina olen sinu hingesugulane,” arutles ta. “Ma ei tea, ma võin sind nagu uskuda, aga see on veits ajuvaba... Nagu, tõsiselt, oled sa kindel, et sa oled päriselt, mitte see mingi diagnoositav asi ei ole?”

Muigasin. "Jah, see on päriselt. Kui tahad, läheme õue ja ma näitan."

“Tahan küll,” sõnas ta ja tõusis püsti, vaatas mind kaalutlevalt.