Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

12. Agnes

“Tsau,” võtsin Danny telefonikõne vastu.

"Hei, Agnes," ütles ta kergelt. "Mis teed? Oled kodus?"

“Jah.” Teadsin, et millalgi pean selle ära tegema. “Tahad läbi tulla?”

"Ikka. Millal sulle sobib?"

“Tule kohe praegu, me peame rääkima.”

"Oh... hea küll. Mul läheb veidi aega, aga umbes kahekümne minuti pärast?"

“Jah, see kõlab hästi.”

"Näeme siis. Tsau." Mees lõpetas kõne.

Hakkasin nüüd läbi mõtlema, mida talle öelda. Igatahes oli mul plaanis lasta temal meie suhe lõpetada, ma teadsin, et siis ei tunneks ma end nii süüdi. Pidin talle rääkima nii, nagu asi oli – et mul on Tomi vastu tunded, mida temaga koos olles kogenud pole.

Tegin end korda ja jäin Dannyt elutoas ootama. Aeg venis, kuid viimaks oli mees kohal, ta nägi päris närviline välja, mõtlesin, kas ta aimas, millest ma temaga rääkida tahtsin.

“Palun istu,” sõnasin, näidates diivanile. Ta tegi seda ning jäi mulle otsa vaatama. “Sel ajal, kui sina käisid oma vanematel külas, veetsin ma Tomiga aega. Ja see kulges nii, et me seksisime. Mul on väga kahju, et see juhtus, tõesti, mul polnud plaaniski sind petta, aga ma tunnen Tomi vastu midagi, midagi, mida ma sinuga ei tunne. Ja mul on tõesti kahju, ma ei tahtnud, et see nii läheks, aga sa peaksid teadma.”

Danny vaatas eemale, mul oli raske tema ilmest midagi välja lugeda. Ma lihtsalt ootasin, et ta midagi ütleks. "Aitäh, et sa mulle selle üles tunnistasid," lausus ta viimaks. Ootasin, et ta jätkaks.

"Kuhu see meid viib? Sa ütlesid, et sul... on tema vastu midagi."

“Jah. Ta meeldib mulle, väga.”

"Nii et mul ei ole... võimalust?" Ta vaatas mind.

“Tehniliselt oleme me veel suhtes...”

"Veel..." kordas ta. See sõna tegi mulle ikkagi natuke haiget, mis siis, et ma ei tahtnudki Dannyt enam.

"Tee seda," ütlesin vaikselt.

"Miks sa ise ei tee, tahad end vähem süüdi tunda?"

"Mis vahet seal on?"

“Ma küsisin lihtsalt. Kas sa tunned süüd?”

"Tunnen jah. Ma petsin sind."

"Miks?"

"Mis miks? Kas sa tõsiselt küsid minult praegu, miks ma sind petsin?"

"Jah, küsin."

Langetasin pilgu. "Ma ei tea. Mu tunded sinu vastu olid päris, ja see aeg, mille me koos veetsime, oli tore. Ma ei kahetse sellest midagi. Aga Tom on midagi teistsugust... anna andeks. Ma soovin, et see poleks sedasi lõppenud, aga nii läks ning nüüd on hilja midagi muuta."

"Hea küll, ega mul siin enam midagi parandada ei anna siis... Päris valus on küll teid vist edaspidi koos näha..."

"Me leppisime kokku alguses seda mitte teha..."

"Miks?"

"Sest see oleks ebamugav."

"Minu suhtes?"

"Jah."

"Ära muretse minu pärast."

"Muretsen ikka. Ja minul oleks ka ebamugav hommikuti sinuga kokku sattuda või midagi..."

"Hommikuti? Ah et kohe nii?"

"Danny..." Kas ta proovis mind provotseerida?

"Olgu-olgu, mis siis ikka," ta tõusis püsti. "Sinuga oli tore."