Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

32.Tom

Sõitsin lubatust ikka kordi kiiremini, sest haiglasse jõudmine oli esmatähtis. Annie oli Dougie kaisus tagaistmel ja Agnes minu kõrval, pea vastu aknaklaasi ja silmad suletud. Annie verejooks polnud peatunud, Dougie oli talle oma särgi alla pannud. Kõik olid vait, ainult Annie oigas vahepeal valust.

Me jõudsime esmaabisse ning Doug kiirutas Anniega ees sisse. Agnes ja mina püsisime tal kiiresti kannnul. Annie viidi kohe kuhugi edasi, mind ja Agnest kaasa ei lubatud.

“Te võite ära minna, ma helistan!” hüüdis Dougie, hetk enne, kui koos naisega ära kadus.

Agnes ohkas ja istus lähedal olevale toolile. “Tahad tõesti siia jääda? Külm ei ole?” küsisin.

"Minul pole häda midagi, ma tahan teada, kuidas Anniel on. Sa võid koju minna, kui soovid."

"Ei." Istusin tüdruku kõrvale ja panin oma käe ümber tema. "Kuidas sul olla on?"

“Mul on... natuke šokis...”

"Kas ma saan midagi teha? Tahad... süüa? Teed? Kohvi?"

“Hoia mind...”

"Tule mulle sülle.."

Ta noogutas ja tõstis end mu sülle, ma tõmbasin ta tugevasti vastu oma rinda. "Agnes... miks sa mulle lapsest ei rääkinud?"

“Ma tegin sada vihjet, ma lootsin, et sa saad aru!”

"Mulle jõudis see liiga hilja kohale, ma ei kaalunud seda variandina, sest sa ütlesid, et sul on päevad..."

“Tom, ma kardan, et Annie kaotab lapse...”

"Mina ka..."

“Mina võin ka lapse kaotada...”

"Ei, Agnes."

“Kõige hullem on, et võin...”

"Ma ei lase sellel juhtuda." Tõmbasin teda rohkem enda vastu.

“Sa ei saa otsustada... Tom, sul oli õigus, me poleks pidanud üksi minema. Ära lase mul enam kunagi kuskile üksi minna.”

"Ei lase," ütlesin vaikselt, et teda paremini tundma panna.

“Nad... me istusime autosse, see ei läinud tööle, nad olid tagaistmel.” Silitasin õrnalt ta kaela, ilmselt oli tal vaja lugu minupoolse vahelesegamiseta ära rääkida. “Ja siis nad ütlesid, et me annaks oma kotid, Annie pani jooksu, aga talle tuldi hundi kujul järgi ja... siis meid kupatati mingisse valgesse kaubikusse ja viidi laohoonesse... ja ülejäänut sa juba tead...”

Suudlesin ta juukseid. "Mul on kahju, et see juhtus... ma soovin, et me oleksime saanud kiiremini midagi teha."

“Ma kartsin nii väga, ma kartsin, et me jäämegi sinna.”

"Ma ei oleks lasknud sel juhtuda."

“Kui see oleks veidikegi teistmoodi läinud, oleks see võibolla juhtunud...”

"Ära räägi nii..."

“Mõtle, kui nad oleks teinud minuga sama, mis Anniega,” ta peitis oma pea mu kaela vastu ja pisarad märgasid mu naha.

"Aga nad ei teinud. Ja ma ei lase enam mitte kunagi millelgi sellisel juhtuda."

“Kas sa lubad, et kaitsed meid?”

"Oma elu hinnaga."

“Ja... need mehed? Mis neist saab?”

"Ärme räägi sellest."

“Tom, sa pead mulle ütlema. Kas te jätate nad ellu? Ei jäta ju, eks?”

"Mis sa ise arvad? Agnes, ma ei taha lapse juures sellist juttu rääkida..."