Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

8. Agnes

Vaikus meie vahel paistis särisevat. Järsku haaras Tom mu käest kinni, vaatasin mehele otsa, ta juba silmitses mind. “Ma arvan, et ei suuda kunagi su ilu sõnadessse panna...” ta naeratas.

"Sa ei peagi seda tegema," naeratasin leebelt.

“Ma tahan..” ta muigas, järgmisel hetkel peatus ja suudles mind. Suudlesin teda vastu, see oli nii hea tunne.

“Mul ei saa sinust vist iialgi küllalt...” sosistas ta ning tõmbas mind endale lähemale. Võisin väga hästi tunda, et tal oli ikka veel kõva.

"Ega ma kurda..." vastasin teda veidi kirglikumalt suudeldes.

Tom oigas vaikselt ning me suudlesime üsna mitu minutit, kuni jälle edasi kõndima hakkasime. See oli nii hea... Muidugi oleks olnud parem, kui meie esimene kord oleks juhtunud kuskil, kus teisi inimesi polnud, aga ma vajasin teda tol hetkel liiga palju, et kurta.

“Nii raske on lihtsalt sinu kõrval jalutada... ma tahaks... sind.” Ma tahtsin teda ka, väga väga palju, aga see pani mind end süüdi tundma, ma olin ju tegelikult suhtes... Küll aga tundus Tom mulle vähemalt sel hetkel palju-palju parem valik, ma tahtsin hoopis teda. "Mina tahan sind ka... isegi liiga palju."

“Oh god,” ta peaaegu urises ja tõmbas mu jälle suudluseks enda vastu. Keerasin meid nii, et ta oli seljaga liikumissuuna poole, ja suudlesin teda, samal ajal edasi maja poole kõndides, ma ei kannatanud enam oodata.

“Ma tahaks sind siin samas võtta, oh tüdruk...”

"Mmh..." liikusin edasi ta kaela suudlema.

“God, ma armastan sind,” ta ohkas.

Tõmbusin temast eemale ja panin oma nimetissõrme ta huultele. "Sa ei armasta mind."

“Shh... ära riku hetke,” ta muigas.

"Pole plaaniski..." Suudlesin Tomi uuesti, nüüd keeras ta meid ümber, nii et hoopis tema juhtis meid.

Järgmisel hetkel krabas ta mu sülle ning jätkas niimoodi kõndimist. Panin oma jalad kõvasti ümber tema.

Me suudlesime mõlemad suletud silmadega, ma tõesti lootsin, et ta ei komista ega satu teelt kõrvale. Ühel hetkel pani ta mu maha tagasi ja ma tõmbusin temast eemale. Me olimegi kohal.

Ta võttis mu käest kinni ning hakkas kiiresti treppidest üles minema. "Tom? Aga mis siis saab, kui Harry või Dougie või keegi näeb?"

“Nad ei räägi.”

"Kindel?" Me olime juba toas.

“Täiesti,” ta noogutas ning tõmbas mu endale lähedale. Vaatasin närviliselt ringi, aga õnneks ei näinud toas kedagi, keda ma teaks.

“Ära närveeri,” ta muigas, kuid see polnud nii lihtne. Õnneks hakkasime kohe üles minema. Komistasin eelviimasel astmel ja Tom püüdis mu kiiresti kinni.

“Natuke palju juua?” ta naeris.

"Ei," vastasin punastades. "Lähme nüüd..."

“Ma teen ainult nalja,” ta naeratas ja viis mu käest kinni hoides enda tuppa.

"Väga hea..."

Ta avas enda toa ukse ja lasi mind enne sisse, siis sulges selle. Ma ei astunud temast kaugele, kohe, kui mees pöördus, suudlesin teda. Lükkasin ta vastu ust ja surusin oma alakeha tugevasti tema vastu.

Ta jälle peaaegu urises – kuidas seda häält veel võimalik teha oli? Mees keeras meid kiiresti ringi. Ta viskas spordikoti tasase mütsatusega maha ja libistas oma käed mu särgi alla.