Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

20. Agnes

Me kõik teame, miks see osa nii vara tuli, võtame hetke leinamiseks.

-

Tom oli viimane, kes duši alla läks ning kuna mu telefoni aku oli vahepeal tühjaks saanud, polnudki mul muud teha, kui lihtsalt aknast välja vahtida. Mõtlesin Annie sõnadele – tal oli tegelikult õigus, mina ei paneks Tomi iialgi sellsesse ohtu. Me olime mõlemad üle reageerinud ning meil tuli päris kindlasti asjad selgeks rääkida, me ei saanud seda tüli (ja meie erinevusi) enam ignoreerida.

Mu meel aga muutus peaaegu hetkega, kui Tom tuppa sisenes, kandes vaid niudeid katvat rätikut. Ohkasin vaikselt ja keerasin kiiresti pilgu eemale, lootes, et ta paneb endale esimesel võimalusel särgi selga ja ma suudan maha rahuneda. Tema niisugune nägemine ajas mind veelgi rohkem kiima, mõtlesin, et varsti on mu märgus juba mööda jalgu alla voolamas. Natukese aja pärast keerasin end ringi, Tom oli endale nüüd särgi selga pannud ja sasis oma niiskeid juukseid.

“Tom, me peame rääkima.”

Ta vaatas mind mõne hetke, siis langetas pilgu. "Jah."

“Kuidas ma märgist lahti saan?”

Mehe ilme oli kohkunud. "Sa... mida?"

“Asi meie vahel ilmselgelt ei tööta, kuidas märgist vabaneda?”

"Agnes..."

“Mida?!”

"Palun..."

“Sa pole minuga terve päev rääkinud, mida sa palud?! Miks mul on sind vaja, kui ma saaks palju paremini?”

"Palun ütle, et sa oled lihtsalt minu peale väga pahane ja see... segadus läheb üle," ütles ta veidi imeliku häälega, nagu hakkaks varsti nutma.

“Ma ei ole sinu peale pahane! Ma olen sinus pettunud. Miks sa minuga nii käitud?”

"Sest... ma ei oska teisiti. Anna mulle andeks..."

“See ei ole minu süü. Ja ma ei pea seda kannatama.”

"Ma tean..." Ta neelatas. "Ma luban, et see ei kordu."

“See ei kordugi, sest ma jätan su maha ja lähen kellegi juurde, kes mind kepib.”

Ta nägu tõmbus hetkeks naerule, aga see hajus, kui ma ta poole kulmu kortsutasin. “See ei ole naljakas, vaata, mis sa minuga teinud oled!”

"Mida ma sinuga teinud olen?"

“Sa tegid minust mingi kiimakoti ja sa lubasid, et sa ei piina mind!”

"Kas see on ainus põhjus, miks sa mu peale pahane oled?"

“Ei, sellepärast ka, et sa käitud, nagu mind poleks olemas.”

"Agnes, ma luban, et ma ei tee seda enam kunagi ja ma korvan selle..." Ta kõndis nüüd minuni. "Aga palun, ära jäta mind..."

“Kuidas sa selle korvata saaks, et sa oled ülekaitsev ja omandihimuline sitapea?”

"Ma armastaks sind rohkem kui keegi teine siin ilmas suudaks." Ta mähkis oma käed tugevasti minu ümber, aga ma ei kallistanud teda vastu.

“See ei aita. See on kõigest lubadus. Ja ma ei taha, et sa mind armastaks.”

"Aga ma ei saa sinna midagi parata. Ja sina ka ei saa..." Ta ei lasknud minust endiselt lahti, kuigi ma jäin sama külmaks kui enne.

“Mina saan,” lükkasin ta järsult eemale.

"Sa ei saa, Agnes. Isegi, kui sa seda ei taha, sa armastad mind, tunnistad sa seda endale või mitte."

“Mine persse.”