Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

19. Annie

"Dougie," ütlesin mõtlikult, kui me peaaegu koju olime jõudnud. "Mis meie järgmine samm oleks?"

“Seks.”

"Nii...?"

“Mis sa veel kuulda tahad?”

"Et kas sa... noh, oleksid nõus mind märkima?"

“Muidugi,” ta vaatas mind suurte silmadega. “Ma tahan seda väga.”

"Väga hea." Naeratasin tagasihoidlikult.

Ta vaatas rooli tagant minu poole ja pani siis gaasi juurde. "Hei-hei, ettevaatust nüüd," muigasin.

“Oo, Annie, ma ei jaksa enam kauem oodata.”

"Sa ei peagi enam."

“Sa oleksid võinud koduni oodata, sest ausalt ka ma peatan selle auto siin samas kinni...”

"Vabandust," itsitasin. "Me oleme niikuinii kohe kohal."

“Jah,” sõnas ta ning kiirendas veelgi.

"Mul on hea meel, et sa seda ootad..."

“Oh, sul pole õrna aimugi...”

"Kui kaua mul see "jooksuaeg" muidu kestab?"

“Nädal maksimum.”

"Okei."

“Ära muretse, ma täidan iga su soovi...”

"Ma ei jõua oodata..." muigasin.

“Ma ka mitte...” sõnas ta. “Ma saan sind viimaks tunda... päriselt. Ma saan sind tundma panna asju, mis... fuck...” Dougie pani oma käe mu reiele.

Võtsin sellest kinni ja lükkasin selle oma jalgevahele. Ta hakkas mind õrnalt silitama ja ma tundsin end juba erutatuna. Õnneks ei läinud kaua, enne kui me maja ees peatusime.

"Mis sa arvad, kui kaua veel läheb, enne kui teised jõuavad?"

“Ükskõik...” ta kõndis mu juurde ja võttis mu endale sülle, kiljatasin ja panin oma käed ümber ta kaela.

Dougie naeris. “Neid hääli jõuad sa teha küll ja küll...”

"Läheme siis juba?" küsisin veidi kannatamatult.

Ta noogutas ning hakkas siis toa poole kõndima, ust oli keeruline lahti teha. Mees kandis mu magamistuppa ja pani mu siis voodile.

“Kuidas sa tahad? Me pole mingitest sellistest asjadest eriti rääkinud...”

"Teeme lihtsalt nii, kuidas sujub...?"

“Hea küll... Kondoomi vajame?”

"Jah..."

“Kahju. Meie eesmärk on siiski paljuneda... aga sa võid pille võtma hakata?"

“Jah, ma pean arstile minema,” noogutasin.

"Aga praegu," ta tuli mulle peale ja suudles mind, "keskendume teistele asjadele."

“Kas sa märgid mu enne või pärast?” katkestasin suudluse.

"Kuidas sa eelistad?"

"Kas ma tunnen midagi teistmoodi, kui ma märgitudd olen?"

"Ma ei usu. Võib-olla ainult mu puudutusi."

“Tee siis kohe,” naeratasin talle.

"Nüüd praegu?" küsis ta veidi üllatunult.

“Kui sa ei taha, siis võib hiljem ka...”