Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

18. Agnes

Tom peatas auto kontserdihalli taga ning me astusime koos välja. See oli vist esimene kord elus, kui ta ei kiirustanud mulle autoust lahti tegema, mitte et mina temaga kuidagi viisakamalt käitunud oleksin.

Ta avas isegi välisukse nii, et sisenes enne mind, aga oli siiski ettevaatlik, et ma uksega pihta ei saaks. Jäin temast veidi tahapoole kõndima, mingil põhjusel olin ta peale veel rohkem solvunud.

“Hei, Tom!” Harry tuli meile vastu. “Hei, Agnes.”

"Hei," ütlesin hapult, ka Tom pomises mehele tervitussõnad.

“Te olete viimased, kõik on juba siin.”

“Ahah.”

"Kas te olete tülis või midagi?"

"Ei," ütlesin tuimalt.

“See on keeruline,” pomises Tom. “Näita lihtsalt, kuhu minna tuleb.”

Harry silmitses meid kaht uudishimulikult ja noogutas siis. Järgnesime mehele mingisse ruumi, ülejäänud kaks kutti ja Annie olid seal, nad tervitasid meid rõõmsalt ja ma manasin esile võltsnaeratuse, ma ei tahtnud, et nad teaksid, et midagi valesti oli.

Aga siis otsustas Dougie selle ära rikkuda. “Leppisite ära?”

"Me ei ole tülis," vastas Tom.

“Okei, näha on, ma loodan, et see su esinemist ei mõjuta.”

Pööritasin endamisi silmi, Tomil oli minust tõtt-öelda jumala suva olnud. Ma isegi kahetsesin kogu seda märgi asja, ilmselgelt me ei klappinud. Kõige hullem oli see, et ma tundsin ta järgi kogu aeg vajadust... seksuaalset.

“Ära muretse, ei mõjuta, läheme soojendust tegema?”

Vaatasin Tomi solvunult, ta oli nii külm ja ükskõikne, et ma hakkasin juba lahkumist kaaluma.

“Te peaks ikka ära leppima,” sõnas järsku Danny.

"Ma juba ütlesin, et me ei ole tülis," kordas Tom.

“Hea küll. Kallistage.”

Tom turtsatas ja pööras end ümber, vaatas mulle korraks otsa ja astus siis lähemale. Kas ta tõesti kavatses seda teha, et kedagi teist veenda? Ta mähkis oma käed vastumeelselt minu ümber, ma oleksin tahtnud nutma puhkeda.

Lükkasin ta endast õrnalt eemale ja vaatasin teda kurvalt, raputasin pead. Tom näis sellest veidi kohkuvat, aga ei öelnud midagi.

“Läheme,” ta raputas pead ja astus ruumist välja, kutid vaatasid mind kaasatundvalt, vältisin nende pilke, mu silmad valgusid pisaraid täis.

“Hei,” Annie märkas seda ja enne, kui ma pilgutadagi jõudsin, kallistas ta mind. Ma ei suutnud end enam koos hoida, kallistasin teda kõvasti tagasi ja lootsin, et mu silmameik liiga laiali ei lähe. "Anna andeks," nuukususin. "Ma lähen kohe hulluks, appi."

“Pole midagi, nuta palju tahad, ma saan aru..”

"Ma kohe lõpetan, mul läheb lihtsalt ühte hetke vaja." Ma ei lasknud temast ikka lahti. "Aitäh sulle."

“Pole tänu väärt...” ta silitas mu selga. Ma hindasin seda nii väga, ma isegi ei tundnud seda tüdrukut, aga ta oli minuga nii mõistev ja heasüdamlik.

“Kas te läksite tülli? Kaua see nii juba on olnud?”

"Kaks päeva," ohkasin temast lahti lastes ja pisaraid pühkides. "Kas mu silmad on väga paistes?"

“Ei ole üldse... küll te ära lepite, Tom hoolib sinust väga.”

"Jajah."

“Ei, ausalt. Ma kuulsin üks kord pealt, sa ei kujuta ettegi...”