Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

35. Annie - Viimane

Ma polnud Agnest nii kaua näinud, et arvasin, et ta on minu peale millegi pärast pahane, otsustasin siis vabandada. Olin talle pool tundi tagasi helistanud, õnneks nõustus ta bändimajja tulema. See aeg möödus kiiresti, meikisin end natuke ja lakkisin küüned ära. Peagi kuulsingi, kuidas ta uksekella laskis.

Tegin kiiresti ukse lahti, naine vaatas mind uurivalt. "Hei, Annie."

“Tsau! Su kõht on juba nii suur...”

"Eks ta ole jah..." Agnes naeratas tagasihoidlikult.

“Mitmes kuu?”

"Neljas."

“Nii lahe,” naeratasin. “Okei, tule edasi siis, ma teen teed...”

"Jah, aitäh." Tüdruk noogutas ja tuli tuppa. "Kuidas sul siis läinud on?"

“Hästi ikka... ma arvan. Aga teil? Ma pole sind ammu siin näinud...”

"Ei ole tõesti, mul on väga kahju... me lihtsalt, noh, tead küll, te kaotasite lapse ja meie mitte, me kartsime seda nina alla hõõruma hakata."

“Ah? Tõsiselt ka või?”

Ta ei vastanud, vaatas mind ettevaatlikult.

“Ja ma mõtlesin kolm kuud, mida ma sulle tegin, et kas ma ütlesin sitasti, või sa süüdistad mind selles juhtunus või... Oh god...” hakkasin naerma. “Appi.”

"Oh," ka tema naeris. "Ei, kohe kindlasti mitte."

“Appi. Ausalt ka, kõik need šoppamised ja seriaalimaratonid ja siis sa järsku kadusid ära...”

"Ma tean, mul on kahju, sa oled väga tore sõbranna... kui sa tahad, saame homme ka midagi teha?"

“Tahan, aga Doug ei lase mind välja... eriti nüüd, kui...”

"Jah... arusaadav... Tomile ka väga ei meeldi."

“Ei,” naeratasin. “Ma arvan, et sa ei saa aru... Ma...”

"Sa mida?"

“Ma olen uuesti rase...”

"Holy shit! Ausalt? Palju õnne!"

“Jah, sa oled ainuke, kes veel teab... me otsustasime sellest kolme kuu asjast kinni pidada, et enne kolme kuud ei teata, eriti veel mõeldes sellele, mis eelmine kord juhtus...”

"Vau... aga mul on tõesti hea meel," naeratas ta.

“Mul ka,” naeratasin. “Kõik läheb jälle ülesmäge...”

Ta naeratus hääbus veidi. "Jah."

“Või?”

"Ei, läheb-läheb. Ma lihtsalt... eeh."

“Lihtsalt mida? Sa võid mulle ju rääkida.”

"Võingi, aga see pole midagi olulist," kehitas ta õlgu. "Me lihtsalt... tülitseme väga tihti, ma ei saa aru, me peaksime ju hingesugulased olema."

“Kas nagu Eminemi “I Love You More'is” või?” muigasin.

"Kummalisel kombel jah."

“Vau... no, ma ei tea, praegu on stressirohke aeg... kas sa lapse sugu tead?”

"Ei tea veel, kui Tom tuurilt tagasi tuleb, siis läheme arstile."

“Türa, sa saad vähemalt arstil käia... Doug on jumala tõsine selles suhtes, et ma pean siin sünnitama.”

"Mis asja?! Miks?"

“Sest arstid saavad aru, et midagi on valesti. Esiteks võiks ma valudest muutuda ja teiseks paraneks ma nagu suhteliselt kohe.”

"Aa... aga kas sa ei taha siis?"

“Minu arust võiks minu peal teaduslikke katseid ka hakata tegema, kui ma ei peaks ainult siin sünnitama. Kujutad sa seda ette või?! Neli meest vahivad mu vagiinasse!”

Agnes naeris hetkeks. "Nojah... aga kas nad kõik peavad seal olema või?"

“Ma tõesti ei tea. Ma arvan, et nad teavad sünnitamisest vähem kui mina autodest.”

"Seda minagi."

“Aga eks ma ise olen selle tee valinud...”

"Ma annaks kõik, et sinu asemel olla, ausalt."

“Miks?”

"Ma tahan ka hunt olla. Aga Tom ei ole mitte mingil tingimusel nõus seda tegema."

“Su laps sureb ju ära.”

"Peale sünnitust."

“Hea küll. Ma teen seda, kui sa mulle vastuteene teed.”

"Mida sa soovid?"

“Üheksa kuu pärast, kui mu laps on sündinud... ma kaon. Ära küsi mult mitte midagi, palun hoolitse mu lapse ja Dougi eest.”

"Mis asja?! Miks?"

"Kas sa teed seda?"

Ta pilgutas segaduses silmi. "Miks sa nad maha tahad jätta?"

“Ma lihtsalt küsin, kas sa teeksid seda?”

"Ei!"

“Siis miks käsid sina mul teha täpselt sama asja sulle?!”

"Ei käsi ju!"

“Jah, käsid küll. Number üks, kui sa tagasi ei tuleks, siis jääks mina süüdi, täpselt samamoodi nagu minu puhul sina. Number kaks, siis jääb minu ülesandeks su lapse üle vaadata ja Tomi eest hoolitseda, mida ma isegi ei saa teha, oma lapse kõrvalt. Kas sa ikka veel ei saa aru?”

"Annie... ma ju tulen tagasi."

“Aga mina ka. Võibolla.”

"Kurat küll..."

“Miks peaks mina tegema sulle midagi sellist, mida sina iial minu jaoks ei teeks?”

"Jaa, ma saan aru..." Ta ohkas. "See lihtsalt..."

“Me ei saa alati kõike, mida me tahame. Jutul lõpp.”