Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

26. Dougie

"Dougie!" kilkas Annie ja kiirustas minuni. Ta hüppas mulle sülle, nii hea tunne oli teda jälle näha.

"Ma igatsesin sind nii väga! Kuidas lend oli?"

Ta ei vastanud midagi, lihtsalt hoidis end minu küljes ja ma tundsin ta sooja hingeõhku oma kuklal. Ma ei hakanud lahti laskma, ootasin, kuni ta seda ise tegi. “Mina igatsesin sind ka... nii väga... ma arvasin, et ma hakkan muutuma, õhkutõusu ja maandumise ajal...”

"Aga kõik läks hästi, eks?"

“Jah, vedas, aga ma tõesti nii kartsin, Dougie...” ta silitas mu juukseid.

“Nüüd on kõik korras ikka?"

“Jah,” ta noogutas ja kallistas mind uuesti, Hoidsin teda tugevasti enda vastas.

Ühel hetkel suutis ta jälle lahti lasta. “Dougie, mul on uudiseid.”

"Uudiseid?"

“Ma olen rase.”

"Mida?!" Taganesin sammukese.

“Ei, ma tegelt tegin nalja... Aga seda et... Mul on esmaspäeval töövestlus.”

"Jeesus kristus... sa tõsiselt ehmatasid mind praegu," ohkasin. "Mitte, et mul midagi selle vastu oleks olnud... aga oot, mis töövestlus?"

“Nagu ma ütlesin, ma ei taha niisama passida, eks... Ja klienditeenindaja ühes riietepoes.”

"Okei..."

Ta ohkas. “Ma arvasingi, et sa pettud...”

"Ei-ei, ma ei pettu, kui see on tõesti, mida sa tahad."

“Ei, ma ei taha, aga ma ei taha enam sinu kulul elada.”

"Sa ei elagi minu kulul."

“Elan ju?”

"Me elame koos."

“Ja ainuke sissetulek on sinu poolt. See pole aus. Ma ei taha. Ma lähen ikkagi.”

"Kui see su õnnelikuks teeb."

Ta vaatas järsku eemale, mulle tundus, et talle endale meeldis see idee vähemgi kui mulle. Miks ta seda siis tegi?

"Annie?"

“Jah?” ta vaatas mind ilmsüütult.

"Miks sa seda tegelikult teed?"

“Mul on igav. Ma tõesti nüristun seal ära, mul pole isegi sõpru. See avaks mulle uksi.”

"Me võime sulle mingi parema koha otsida?"

“Sul on piinlik, et su tüdruk on poemüüja.”

"Ei ole! Ma lihtsalt tahan, et sa naudiksid oma tööd. Minu poolest võid koristaja ka olla."

“Ma tahaks... Kui me juba nautimisest räägime, siis ma tahaks raamatukogus töötada.”

"Sa saad seda."

“Tõesti? Ma... oh... Aga mul on ju vaja mingit kraadi kirjanduses?”

"Ei ole," muigasin kavalalt.

“Dougie...” ta naeris ja kallistas mind.

Tegin talle põsemusi. "Tahad nüüd kuhugi minna?"

“Jaa, tahaks küll... lennukitoit oli megarõve.”

"Ma loodan, et me leiame kuskilt midagi meile..."

“Kas me ikka tohime minna?”

"Miks ei peaks?"