Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

30. Annie

Teadsin, et pean jooksma, ma ei saanud jumala eest end kellelegi kätte anda, see tähendaks alasti olekut. Küll aga püüti mind esimestel meetritel ühe suure hundi poolt kinni, ta hammustas mind.

Niutsatasin ja proovisin vabaks saada, aga see ei õnnestunud, sain hoopis veel rohkem haiget.

“Muutu, või ma murran su tagajalad,” urises hunt mu tagant.

"Ma ei saa, ma olen ju alasti..."

“Keegi ei käskinud sul muutuda.”

"Palun..."

“Ma ütlesin, muutu!” ta hammustas mind nii kõvasti, et see polnud enam niutsumine vaid halin, mis mu kurgust kostis. Muutusin inimeseks tagasi ja jäin maha lebama, proovides katta kõike, mis vähegi võimalik.

“Tõuse püsti ja kõnni valge kaubikuni.”

Ma värisesin üle kogu kere ja olin mõnest kohast katki, need hammustused tuikasid.

“Kurat võtaks, naine! Kõnni või ma lohistan su.”

"Jaa," ütlesin pisaraid pühkides. Kes nad olid ja mida nad meilt tahtsid?! Ajasin end jalule ja tõmbasin juuksed rindade ette, üritasin alakeha samuti varjata.

"Ära nüüd piparda. Mine kaubikusse."

“Ma ei taha,” hakkasin uuesti nutma, kuid tegin ikka aeglaseid samme.

"Mitte keegi ei küsi sinu käest, eksole?!"

Kuulsin mingi auto häält ja hakkasin kohe kiiremini kõndima, mõeldes sellele, et olin täiesti ihualasti avalikus kohas, tahtsin võimalikult kiiresti varju saada. Agnes seisis meie auto kõrval, pisarad mööda nägu alla jooksmas, kuni see teine mees talle midagi relvaga ähvardades rääkis. Siis vaatas ta mind muiates ning avas autoukse, näitas relvaga sinna sisse.

Koperdasin sinna istuma. "Kas ma vähemalt saaksin palun riideid?"

“Ei.”

Pilgutasin pisarad silmast ja vaatasin, kuidas Agneski kaubikusse koperdas. Peale seda lükati uks kinni, mehed istusid ette – meid eraldasid trellid. Agnes võttis endalt jaki seljast ja ulatas selle mulle.

Tänasin teda ja panin selle endale selga, tõmbasin eest kinni. Oleks siis midagi allaotsa ka panna... Ohkasin ja vaatasin ette meeste poole, nad rääkisid vaikselt midagi, aga mida, ma ei saanud aru.

Vaatasin Agnese poole. “Kui see uks lahti läheb, ma muutun ja lähen mehele kallale. Sa tuled samalt poolt välja ja jooksed.”

Ta pilgutas silmi. "Ja mis sinust saab? Neid on ju kaks ja nad on hundid..."

“Ükskõik sellest! See võib olla ainuke võimalus.”

"Ma kardan, Annie."

“Jah. Ja mina olen alasti ja verine, ma annan oma elu teie oma eest. Jookse nagu sa pole iial jooksnud.”

"Ei. Nii ei lähe."

“Aa, okei, teeme siis teistmoodi. Laseme end piinata ja vägistada, küll on hea, et sa oled ikka Tomile öelnud, et sa rase oled... tema lapsega.”

"Ma ei saa ju sind üksi jätta! Ma - Dougie - ei andestaks seda mulle kunagi."

“Agnes, mina lähen kallale ja põgenen. Kui tahad siia istuma jääda, siis lase käia.”

"Okei, mida iganes," ta vangutas pead. "Aga see võib täiesti persse ka minna."

“See võibki, aga see võib ka mitte.”

“Okei, daamid,” üks mees keeras end meie poole ja vaatas meid kumbagi. “Asi ei ole isiklik. Te olete siin pantvangidena.”

"Kuidas palun?" küsisin kulmu kortsutades.