Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

21. Dougie

"Tere hommikust," ütlesin Anniele õnnelikult.

“Hei,” ta naeratas ja keeras minust eemale.

"Ikka ei ole?"

“Mis asi?”

"Noh, see märgi värk..."

“Ma just ärkasin ja sa küsid, kas ma olen kiimas.”

"Ma nagu pigem ootasin, et sa äratad mind või midagi... miks see ikka veel juhtunud ei ole?" küsisin murelikult.

“Miks see peaks?”

"Sest et see peab juhtuma." Ohkasin. "Ma ei mõista."

“Ega see kohe ei pea juhtuma siis...”

"Nojah, aga sellest on mingi kaksteist tundi möödunud juba. Ma peaks Dannyga rääkima."

“Ei! Sa ei saa minna Dannyle öelda, et ma ei ole kiimas, midagi on valesti... See on piinlik.”

"Okei, okei... ma siis küsin, kui pika aja peale see juhtub, sest tõesti.."

“Ära küsi, come on... küll see tuleb...”

"No... kui õhtuks ei ole tulnud, siis ma küsin. Ma ei maini, et see päriselust võetud on, ma lihtsalt küsin, eks?"

“Mis mõttes õhtuks?”

"No kui kahekümne nelja tunni möödudes pole tulnud, siis ma küsin Dannylt igaks juhuks üle. Äkki ma tegin midagi valesti või nii..."

“Ei küsi, ole nüüd, Dougie...” ta keeras end minust eemale ja tõmbas endale teki pähe.

"Aga ma muretsen."

“See pole muretsemist väärt.” Ta hääl aga andis ära, et ta oli isegi närvis.

"On ikka küll."

“Siis anna andeks, et minu keha protsessikiirus jääb su ootustele alla.”

"Annie, ma ei mõelnud seda üldse nii..." Ohkasin ja võtsin ta endale kaissu.

***

“Danny, mul on vaja sinuga rääkida!”

"Dougie? Kas midagi juhtus?"

“No ma olen natuke mures... Kui kiiresti see naisi mõjutav asi peaks tulema, kui ära märgitud on?”

Danny muigas. "See on kõigil erinev."

“Ja kui erinev... ma... äkki ma tegin midagi valesti....”

"Valesti? Kuidas sa seda siis tegid?" Ta turtsatas. "Sellele võib vahel isegi nädal aega kuluda, seega ära muretse."

“Oh god... Väga hea...”

"Aga vahel see ei pruugigi tulla... või on hoopis vastupidine."

“Tõsiselt?! Vastupidine?”

Mees naeris. "Rahu nüüd, ma tegin nalja."

“Oh shit fuck..”

"Ära nüüd ole nii pinges." Miski paistis talle nalja valmistavat.

“Ma arvasin, et see juhtub kohe... Ma muretsen ju...”

"Ära muretse."

“Enam vist jah ei muretse... kui sa kindel oled.”

"Olen. See on kõigil erinev."

***

“No ma vast ikka saaks aru, kui oleks, eks ju?”

"Nojah, aga see on juba viies päev," ohkasin. "Ausalt, Annie, midagi on valesti."