Rikutud reeglid

1 - Plaanid Siennaga

DIORA

Taaskord on kätte jõudnud hommik. Ma tegelikult armastan väga hommikuid. Muidugi, mõned on mind sellepärast terve elu imelikult vaadanud, aga mis siis?

"Kullake! Diora! Kas ma viin sind kooli?" uuris mu isa, samal ajal koputas mees mu uksele.

"Jah, see oleks ideaalne!" vastasin mehele ja haarasin toa nurgast koolikoti. Vinnasin koti üle õla ja jooksin isaga võidu trepist alla.

No see ei olnud võistlus. Mu isa kõndis rahulikult ja mina jooksin temast mööda nagu mul oleks hästi kiire.

Mu isa muigas ainult. Mees haaras köögilaualt paar puuvilja ja autovõtmed, "Ma võtan sulle täna tervisliku kraami kaasa!"

"Teeme nii!"

Mul ei ole mitte kunagi aega, et kodus hommikusööki süüa, tavaliselt ma söön autos või bussis. Kuigi bussis on üsna ebamugav süüa. Kõik vaatavad mind alati imelikul kombel hästi jubeda pilguga. Sellepärast proovin ma bussis mitte hommikusööki süüa.

Ma istusin autosse ja vaatasin kuidas isa koheselt sõitma hakkab. Ta oli üsna närvis. Ta ei ole kunagi närvis, eriti hommikuti.

"Kas kõik on hästi paps? Sa tundud närviline olevat?" uurisin mehelt. Hammustasin õunast ampsu ja jäin oma isa vaatama.

"Muidugi! Lihtsalt väike ärevus tänase reisi ees, tead küll! Muide kas sa tuled pärast tunde kohe koju?"

"Jah, tulen küll? Mis siis?"

"Tore! Siis räägin sinuga lähemalt, mis saama hakkab," põrnitses isa mind ja peatas auto.

Astusin autost välja ning lehvitasin isale.

Liikusin kiiremate sammudega kooli peaukse juurde. Hetkel olid seal paar inimest ja ajasid juttu. Trügisin neist mööda ja avasin ukse. Jooksin garderoobi ning panin oma asjad kappi.

Ka siin - garderoobis - oli palju inimesi, kes ajasid juttu. Isegi kooli kõige popimad ja kuumemad paarikesed. Uuh!

Kuulsin kuidas koolikell tirises ning hetkega oli garderoob tühi. Ainult mina. Vahetasin oma õpikuid ümber ja proovisin kiiresti ära süüa oma õuna.

Jooksin klassi. Tund juba käis, kui ma klassi sisse astusin, "Preili, jälle hilinesite! Mine kohale!"

Ma ohkasin ja liikusin oma kohale. Sienna tervitas mind koheselt.

"Oh sind küll Diora, sa pead varem ärkama, ise oled hommiku inimene," naeris Sienna.

"Ma ärkangi, ma lihtsalt valin enda riietust tund aega, tegelikult ma olen koguaeg arvanud, et ma valin ainult paar minutit seda," muigasin tüdrukule.

"Aga tegelikult, kas sul on terve see suur maja peaaegu kuuks ajaks?"

"Noo jah! Tuled külla?" turtsatasime Siennaga naerma, "No muidugi, kuidas siis muidu!"

Naersime tüdrukuga, nagu kaks segast. Saime selle eest muidugi ka märkuse, kuidas siis muidu.

Vahetunnis liikusime Siennaga kahekesi mööda koridori. Tegime plaane, mida me täna teha võiks. Panime paika, et mängime lauamänge ja teeme näomaske. Joome smuutit ja sööme pitsat. Kas pole mitte ideaalne.

"Tsau kallis! Mida sa täna teed?" uuris Isaac. Mu poiss-sõber. Ma naeratasin talle, "Ilmselgelt olen Siennaga."

Poiss kratsis kukalt ja vaatas mind suure muigega. Sienna ja Isaac vahetasid paar sõna. Minu tähelepanu oli suunatud Zarale. Ta liikus siia.

Zara on minu peale armukade. Isaacu pärast. Terve kool teab seda, et Zarale meeldib Isaac. Pärast seda, kui ma Isaacuga suhtesse läksin on Zara pidevalt mind tüütamas. Tüdruk kindlasti vihkab mind, kuid sellest hoolimata, kiusab ta mind sellega edasi, et flirdib minu juures olekul Isaacuga.

"Su juuksed näevad täna nii head välja, Isaac!" sõnas Zara. Tüdruk nägi välja nagu ta oleks aineid teinud. Kohutav. Ta silmad oli heleroosad. Käitumine polnud ka kõige meeldivam.

"Ja-jah, eks Diora on mulle ka seda mitmeid kordi öelnud," Isaac naeratas mulle. Zara muutus pahuraks ja jäi mind surmava pilguga vaatama.

Meie viie vahel tekkis pinev vaikus. Selle vaikuse purustas koolikell, mis teatas, et peab taaskord tundi minema. Ma ohkasin ning jooksin Siennaga klassi.

Istusime nendele meloodilistele toolidele, mis juba ammu krigisesid.

Ohkasin uuesti ja uuesti.

"Mis lahti on? Sa tavaliselt ei ohka nii palju?" uuris Sienna. Vaatasin teda hetke.

"Isa tahtis minuga pärast tunde rääkida, ma ei suuda isegi ette kujutada, mida ta rääkida tahab," kurtsin tüdrukule oma pisikest mure.

"Ma arvan, et ta lihtsalt loeb sulle sõnad peale, nagu iga lapsevanem teeb. Et ei tohi pidu korraldada ja teatud asju teha, noh tead küll," pomises Sienna.

Selle asemel, et kirjutada vihikusse tähtsamaid asju üles, mängisin ma pastakaga ja mõtlesin, mida isa siiski minuga räägib. Ma ei usu, et ta mulle sõnu peale lugema hakkab, nagu Sienna arvab.

Äkki tal on mulle üllatus? Mis siis kui ta kingib mulle uusi raamatuid. Ma armastan väga raamatuid. Ma justkui elan nendes. See on uskumatu, mis võimed on raamatutel. Nad justkui panevad mind tundma, nagu oleksin ise ma peategelane, kes elab kõike neid asju läbi. See on uskumatu kogemus, mis ma raamatutest saanud olen. Kahjuks ei hinnata enam raamatuid, see on ülimalt kurb.

Aga siiski. Mis siis kui isa kutsub sinna veel kellegi. Ma ei mõtle otseselt lapsehoidjat. No, mu isa ei teeks seda. Aga ma mõtlen kellegi, kellega mul tore oleks. See on kõige jaburam asi mis ma üldse mõelnud olen.

Igastähes, ma ootan juba väga minu ja Sienna planeeritud õhtut. Ma isegi ei mäleta, kunas ma viimati Siennaga midagi sellist ette võtsin. Kui mu mälu mind ei peta oli viimane kord umbes pool aastat tagasi. Siis kui Sienna jõulupeolt minu juurde tuli, kuna tal polnud võimalik kuidagi koju minna. Keegi ei tulnud talle järgi ning ta elab linnast viis kilomeetrit välja.

Ma vaatasin korraks klassis ringi, kõik tegid mingit konkreetselt ülesannet. Mu kõrvadest on taaskord mööda jooksnud, mida ma teeme.

"Sienna! Millega me tegeleme?" uurisin tüdrukult, "Vaata tahvlile," pomises tüdruk vastu.

"Tüdrukud, kas on mingi probleem?" uuris härra matemaatika õpetaja meilt. Meil tuli hiljuti uus õpetja. Noor õpetaja. Ta on 28-aastane. Väga range korraga. Väga. Paljud tüdrukud arvavad, et härra Paul on väga kena. Aga kust nad näevad seda. Samasugune nagu iga mees.

"Ei ole," kähvasin õpetajale, "Diora, ma tahan, et sa jääksin pärast tunde siia. Klassi. Mul on vaja sinuga rääkida."

Ma ohkasin ja lõin pea vastu oma lauda ära.

Kui teised olid klassist minema läinud. Liikusin õpetaja laua poole. Ta vaatas mind mõtlikult.

"Diora, mis su hinnetega lahti on. Ma tean, et sa oled väga tark." uuris mees minult ja toetas enda puusa vastu lauda.

"Ma ei tea. Ega ma ei taha teada ka."

"Selline suhtumine ei paranda su hindeid. Ma ootan sind homme pärast tunde enda juurde."

Ma ohkasin ja kõndisin sõna lausumata minema. Mis mõttes. Ma tahan koju!