Rikutud reeglid

4 - Terve päev ilma telefonita, idioodi pärast!

DIORA

Olles peaaegu tund aega Pauli juures olnud ja Cadeni sugulastega paar sõna vahetanud olen ma selle tagajärjel üsna väsinud.

Ma jõin klaasist vett. Seal ulpis kaks jääkuubikut ja üks sidruniviil. Sindruniviilu peal oli piparmündi leht.

Ma ohkasin juba teist korda, viie minuti jooksul. Caden heitis mulle pilgu. Ta vaatas mu käes olevat pool tühja tassi ja krimsutas oma nägu.

"Tahad sa koju minna?" uuris mees. Ta küsib seda kolmandat korda, igakord vastan ma 'Jah' aga ta pole siiani liigutanud. Seega ma isegi ei tahtnud enam talle vastata.

Ma pööritasin ainult silmi. Mees ohkas ja tõusis püsti, "Me hakkame minema Dioraga. Meil on siin ikkagi tubli laps, kes käib koolis."

Ma panin enda käed rinnale risti ja liikusin mehe järel trepist alla, sealt esikusse. Esikus panime Cadeniga jalanõusi jalga.

Mees märkas mu tujust ära olevat tuju ning vaatas mind sekundi.

"Kõik kombes, kullake?" uuris mees mureikult.

"Jah, hakkame minema," nähvasin mehele ja tegin ukse lahti. Mees järgnes mulle. Ma liikusin autost mööda.

"Auto on siin, Diora!" karjus mees mulle, olles ise peaaegu kümme meetrit eemal.

"Ma lähen jala, ma ei taha sinuga sõita," ma liikusin kiirel sammul kõnniteel.

Ma isegi ei tea, miks ma tahtsin jala koju minna, kuid ma tahtsin.

"Selge! Kui sa viieteist minu pârast kodus ei ole, sa kahetsed seda!" mees istus kurjalt autosse ja sõitis minuga kiirelt mööda.

Miks ta enam minu vastu nii isalik ei ole. Miks ta lubas mul jala minna.. imelik.

Õues oli külm. Liikusin aeglaselt. Imelik tunne valdas mu keha. Keegi justkui jälgiks mind, igale poole kuhu ma vaatasin, oli tühjus. See oli nagu õudusfilmis. Ma tundsin äkitselt hirmu.

Kedagi ei liikunud ja õues oli üsna hämar.

"Preili, olete eksinud?" mulle vaatas otsa vanem meesterahvas. Ma ehmusin ja taganesin paar sammu.

"Ei, ma lähen koju."

"Tahate, ma saadan teid?"

Ma vaatasin meest imelikult, "Kes te üldse olete, härra?"

"See pole tähtis."

"On küll," ma taganesin veel paar sammu, kuid mu sammumise lõpetas post.. oot.. see ei ole post, see on posti jaoks liiga pehme. Ma keerasin ennast ümber, see oli Caden.

Ma ohkasin kergestunult ja seisin mehe vastas. Tundsin, kuidas ta kehasoojus justkui haarab minust kinni ja tõmbab mind mehe poole. See oli imelik tunne.

"Oleg, sa võid ära minna. Ära isegi proovi Diorale midagi teha," sisistas Caden.

"Adami tütar.. on sinu?" mees oli hämmingus ja liikus samamoodi paar sammu tagasi.

"Me ei ole suhtes. Ma kaitsen teda!" muigas mees, "Mine nüüd."

Ma seisisn kivistunult Cadeni vastas nagu puukuju ja ootasin kunas mu keha annab selle märke, et hallo!??? hakka liikuma.

Mees nimega Oleg kõndis minema. Caden seisis mu seljataga. Ma tundsin end üllatavalt hästi, teades, et ma olen vastu meest.

"Kas sa jälitasid mind?" uurisin mehelt ja keerasin ennast ümber, mehe ette.

"Muidugi. Auto on parklas. Poe parklas."

"Idioot! Ma oleks ise ka selle mehega hakkama saanud."

Ma hakkasin jälle temaga vaidlema, ma ei tea miks. Aga ta ei meeldi mulle.

"Pärva parim nali, mis ma kuulnud olen!" muigas mees.

•••

Ma ärkasin tugeva kohvilõhna peale, mis ilmselgelt ei tulnud minu toast, vaid köögist.

Ma tõusin istukile ja vaatasin enda öökapil olevat kella. Kell on alles poolseitse. Ma olen harjunud ärkama seitsmest.

Ma panin sussid jalga ja hommikumantli peale ning liikusin trepist alla, kööki. Caden toimetas seal. Õigemini toimetas.

Ta jälgis mind, kui ma trepist alla tulin.

"Hommikust kullake! Ma tegin sulle vahvleid ja teed. Kohv sulle vist ei pidanud meeldima, nagu su isa väitis."

Ma ei ole kunagi kodus koolihommikuti söönud ning see oli üle mitme aasta esimene kord.

Istusin laua taha ja vaatasin mehele otsa.

"Isaac viib mu kooli, me rääkisime eile õhtul," pomisesin mehele. Ta põrnitses mind veidi ja raputas eitavalt pead.

"Tead, ära isegi proovi."

"Miiiiks? Me oleme jube suhtes paar kuud olnud! Ta ei ole mulle halb!" virisesin mehele.

"Nii? See paar kuud ei tee kindlaks milline inimene tegelikult on. Mu õde - Larissa - tema oli samuti pool aastat õnnelikus suhtes, kuni ta mees ühel ööl purjuspäi koju jõudis. Mu õde kannatas mitu kuud vägivalla all. Teades, milline Isaacu elukombed ja välja nägemini on, siis ta pole sinu jaoks see õige. Ära hakka minuga vaidlema, ma tean Isaacut. Sa tead mis temast ja Camillast sai.. aasta tagasi?" mees oli karmi häälega. Ma ohkasin ja vaatasin teda.

"Ja siis, mul suva," nähvasin mehele. Ta vaatas mind pettunud pilguga ja liikus köögist minema.

Samal ajal, kui ma enda vahbleid sõin ja teed jõin kirjutas mulle Isaac. Ma avasin koheselt meie vestluse.

Isaac: "Mis kell sa valmis saad?"

Mina: "Ma ei saa sinuga tulla, see nõme lapsehoidja ei luba.."

Isaac ei vastanud enam midagi. Ma ohkasin. Ma ei taha temaga jälle tülli minna.

Jah jälle... see viimane tüli oli kohutav.

"Jaaaa, aga ega siis iga suhe kohe pekki ei pea minema, sa oled nii nõme!"

"Tead, kullake, mul on usk juba ammu armastusse ja naistesse kadunud. See viimane suhe oli ka siuke, et me unustasime üksteist pidevalt ära ning sellepärast leidsin ma enda eks naise koos enda hea sõbraga.."

"Paras sulle, tola," kähvasin mehele.

"Tujutse vähem ausalt ka!"

"Ja see pole minus süü, et sa armastusse ei usu, mina usun ja ma tean, et Isaac on see õige."

"Oota vaid, kui ta teeb sulle midagi ja sa oma murtud südamega koju tuled," mees oli taaskord kuri.

"Sa oled nii negatiivne, Caden."

"Elus polegi midagi positiivset."

"On. Nagu näiteks mina," naersin.

"Mitte minu jaoks." naeris mees mulle vastu.

"Ega sina poleks ka minu jaoks mitte keegi," ma näitasin mehele keelt ja vaatasin ta tõsist nägu.

Mees rüüpas kohvi ja luges värskeid ajalehti.

"Muide telefonis ei ole söömise ajal," põrnitses mees mind.

"Keda huvitab?" pööritasin silmi.

"Mind."

Mees haaras mu telefoni otse mu käte vahelt, "Nüüd, telefonivaba päev!"

"IDIOOOOOOT!" karjusin mehele. Seda telefoni ma enam kätte ei saa. Oh!

————

!Vabandan kirjavigade pärast!

Ma loodan, et teile meeldis! ❤️❤️❤️