Rikutud reeglid

15 - Caden ja auto

DIORA

"Mida me teeme siin?" turtsatas mees naerma samal ajal korrates mu küsimust. Vaatasin teda küsiva pilguga ning mees liikus mulle taaskord väga lähedale.

Ta haaras mu seljatagnt puldi, mis pani ta suurtele akendele või klaasidele sinise kardina ette. Ma vaatasin meest veidi ning tema ahne pilk seletas kõik.

"Diora Braselton, kas ma võin-"

Kuulsime koputust uksel ning mees ei saanudki enda lauset lõpetada. Ta avas ukse ning talle vaatas otsa päris palju inimesi.

"Sinu kord on. Kõne pidada nimelt," ütles üks mees, "Cadenil on vist tegemist," naljatas teine mees. Ma ohkasin ning sasisin oma juukseid.

"Ma tulen kohe jah, andke mulle viis minutit," Caden sulges ukse ning tuli tagasi minu juurde.

"Nii kiire poiss," naersid mehed ukse tagant ja lahkusid.. ma arvan, et nad lahkusid.

Läksin mehega tagasi aulasse, kus inimesi oli juurde tulnud ning paljud omavahel rääkisid.

"Härra Almontel on lõpuks aega ka meiega ühineda," naeris Ares. Ma muigasin Cadeni kõrval ning vaatasin kuidas mees minust eemaldub ning publiku ette liigub.

Minu ette ilmus mees kandikuga.

"Preili, soovite vahuveini?" uuris madal hääl. Võtsin kandikult ühe pokaali ja vaatasin mehele otsa.

"Tänan!"

Mees ainult naeratas ning liikus järgmise inimese poole.

Pool juttu juba Cadeni kõnest maha maganud suutsin ma siiski kuulata, mida ta räägib.

"Ning see aasta oli samuti edukas. Kasumit oli peaaegu viis miljonit! Mõistate? Viis miljonit!" oli mees elevil. Inimesed plaksutasid.

"Ma olen teile kõigile tänulik samuti ka enda suurimale äriparterile Adamile ning tema perfektsionist tütrele, kes on aidanud oma isa kui ka mind edasi," vaatas mees minu poole.

Kunas mina olen aidanud teda? Oh. Nüüd ma siis vähemalt tean. Saalis hakkas jutusumin pihta ning ma sain üsna palju pilke.

Caden tuli tagasi minu juurde ning saalis hakkas taaskord hea muusika mängima. Mees asetas oma käe mu alaseljale ning tulitav soojus puges mu põskedesse.

"Oh Caden, ma kiidan sind veelkord!" ütles üks mees ning lõi Cadeniga pokaalid kokku. Ma tundsin mehe üle ainult rõõmu ning naeratasin terve see aeg.

Caden jutustas oma kollegidega. Ma proovisin aru saada millest nad räägivad, kuid iga teine sõna oli mulle võõras. Ohjah.

Ma tundsin kuidas mu käes telefon helisema hakkab ning helistajaks oli Sienna. Ma liikusin inimestest eemale ja vastasin koheselt.

"Jah Sienna, mis on?" uurisin naiselt.

"Mul oleks abi vaja, kas sa saaksid kohe mu koju tulla. Ma väga palun," naise hääl oli imelik. Nagu ta kardaks midagi. Ma lõpetasin kõne ning proovisin mõelda, kuidas ma Sienna juurde saan.

Just! Ma ütlen Cadenile, et mul jäi ta kebinetti midagi ning siis ma saan ta võtmed ning siis ma võtan mehe kabinetist ta autovõtmed ning sõidan minema. On ju hea mõte.

"Mis juhtus?" uuris Caden.

"Ei midagi, kas ma su kabineti võtmeid saaks, ma jätsin enda.. enda koti sinna," ütlesin mehele.

"Sul ei olnud mingit kotti?" vaatas mees mind imelikult. Ma ohkasin.

"Oli, see must ja väike," nähvasin mehele vastu.

"Olgu, ma ootan sind tagasi ja ära võtmeid kabinetti unusta. Ma usaldan sind," ütles mees.

Kabinetis käidud, proovisin ma kiiresti hüpata mehe auto poole. See oli raske. Pidin ma klaasikildudesse astuma? Paganama raske. Ma istusin rooli ning käivitasin auto. Pagan miks see nii kõvat häält teeb.

Mind ei huvita ning ma hakkasin koheselt sõitma. Mul on load olemas, kuid ma olin endas siiski ebakindel.

Pagan, ma pole suutnud viite meetrit sõitagi kui Caden juba helistab mulle. Ma vajutasin punast nuppu ning sõitsin Sienna maja juurde.

Jooksin uksest sisse nagu oleksin ma enda kodus ning nägin naist elutoa diivanil.. nutmas.

"Sienna! Mis sinuga juhtus?" proovisin naise juurde joosta. Ta vaatas mind oma vesiste silmadega.

"Diora, mu ema.. ta on haiglas. Ma ei tea kuidas aga aita mind," ulus naine mu ees. Ma paitasin ta pead.

"Ma viin su haiglasse, sul on veel aega, külatusaeg on varsti lä-"

"Mind ei lasta sinna, ta on erakorralises osakonnas. Ta seisund on kriitiline."

Oh..

"Ära nuta," ma ei osanud rohkem midagi öelda, embasin naist ning lubasin enda kleidi täis nutta. Oh mu kullake Sienna.

"Kerge öelda," ütles naine. See ei lohutanud teda väga ning ma ei osanud midagi rohkemat öelda. Lasin naisel pool tundi oma rinnal nutta kuniks ta viimaks lõpetas. Ilmselgelt ta ei jõudnud enam?!?

"Diora, aitäh, et sa oled mul olemas," lausus naine ning pühkis pisaraid oma põskedelt ära.

"Sienna, ma olen alati sinu jaoks olemas. Pea seda meeles."

Ma sõidsin koju. Oh. Nägin juba eemalt, et elutoas põlesid tuled ning see tähendab ainult halba.

Võtsin Cadeni suure pundi võtmeid ning liikusin aeglaselt autost välja. Avasin enda koduukse ning proovisin minema hiilida enda tuppa, see ei õnnestunud.

Ma feilisin juba alguses sellega.

"Ja kust sina tuled?" küsis mees kurjalt. Ma vaatasin teda. Oh jumal, ma pean talle hakkama selgust andma, kust ma olin? Mis ma seal tegin? Miks?

"Ma pidin ära kä-"

"Minu autoga! Olen ma sulle andnud loa, et sa võid mu autoga minna kuhugile? Kui sinuga oleks midagi juhtunud oleksin mida süüdi olnud, kurat!" karjus mees, "Lisaks, see auto kuulub mulle ning minult pole sa ühtegi luba saanud, et sellega sõita ning see on juba karistatav."

Ma ohkasin ning toetusin enda puusaga vastu esikukummutit.

"Parimad sõbrad on tähtsamad, kui sinu luba," nähvasin mehele vastu.

"Et siis nii, minugi poolest, anna mu võtmed siia."

Andsin mehele ta võtmed ning sain alles nüüd aru, kui kuri mees mu peale tegelikult on. Lausa jube hakkab. Aga ma ei saanud sinna mitte midagi parata.

Proovisin liikuda oma tuppa, kuid hüpates trepist üles suutsin ma trepi peal komistada ning sealt maha kukkuda. Õnneks ma kukkusin kolmanda astme pealt ning mu kukkumine ei olnud suur.. väike oli.

"Püha jumal, miks sa ei öelnud mulle, et sa enda tuppa tahad, ma oleksin sind aidanud," ütles mees.

"Ma ei taha su abi," vastasin mehele ja proovisin põrvandalt püsti tõusta. See õnnestus veel hullemini, kui mu trepist üles minek.

"Oh sind küll, kullake."

Mees võttis mu endale sülle ning liikus juba trepist üles. Ma panin oma pea ta õlale ning ohkasin.

"Caden, anna andeks, et ma su autot kasutasin."

"Vahet pole, peaasi, et sa terve oled."

Mees asetas mu voodile ning jälgis mind.

"Tead see küsimus mida ma sult küsida tahtsin. Unusta see ära, see oli hetkeline kõrvalepõrge," sõnas mees ning sulges mu toaukse. Sinna ta kaduski. Ma ei saanud enam midagi aru.. aga no jah.