Rikutud reeglid

9 - Vahukoor ja matemaatika

DIORA

Vaatasin mehele otsa, kelle nimi peaks olema Aron ning proovisin endale selgust anda, kes kurat ta on.

"Cadenit ei ole praegu. Aga te võite siin oodata," vastasin mehele ning vaatasin ta kelmikaid silmi. Aron oigas kergelt.

Ma tõukasin ennast ukse najalt lahti ning liikusin elutuppa. Mees järgnes mulle ning võttis istet diivanil. Aron vaatas ümberringi ning kiitis sisekujundust.

"Aga äkki saaksin mina teid kuidagi aidata, ma ei tea, kunas Caden tagasi tuleb," pomisesin viimaks ning vaatasin meest.

"Ma ei tea. Ma ei usu, et sa seda paberimajandust jagad. Su isa pole ilmselgelt sulle õpetanud seda."

Ma muigasin kergelt ning võtsin koha sisse mehe kõrval.

"Aga mis su probleem on.. äkki ma oskan ilma paberiteta aidata?" uurisin. Mees naeris veidi ning tegi enda paar triiksärgi nööpi lahti.. ilmselgelt oli tal palav.

"Tead, sa oled nii noor, et sa ei saaks nendest probleemidest isegi aru. Mõistad? Pealegi, me ei tunne teineteist ning ma ei tahaks võõrast inimest enda muredega kuhjama."

Mees vaatas mulle sihikindlalt otsa.

"Eks ma enam ei uuri siis," naeratasin lohakalt ja vaatasin meest. Ma olin üsna väsinud ning tahaksin hea meelega magama minna.. kuid kuidas ma lähen, kui täiesti võõras mees mu elutoas on ja Cadenit ootab.

Ma haigutasin suurelt ning mees vaatas mind.

"Oled sa väsinud?" uuris Aron, "Ma võin Cadenit autos ka edasi oodata."

"Ma arvan, et ma lähen magama. Sa võid ka siin olla, mul vahet pole."

Ma liikusin enda tuppa. Mees jäi vist diivanile istuma, ma olin selleks liiga väsinud, et sellest aru saada.

Avasin enda magamistoa ukse ning pikutasin koheselt voodisse. Ma uinusin koheselt.

"Preili, kell on kohe pool kaheksa, oleks aeg ärgata," ütles Caden. Tasapisi enda silmi lahti tehes vaatas mulle otsa palju inimesi.. väga palju inimesi.

Mul on täna sünnipäev.. aga ma olen selle unustanud.. ma ei taha vananeda enam.

Selle asemel, et olle viisakas ja lahkeid sõnu kõigile öelda.. ma keerasin voodis teise külje ning sulgesin uuesti silmad. Oh hea uni.

"Diora, see ei ole praegu siin naljatamise koht," ütles kellegi tuttav hääl.. aga ma ei saanud aru, kes seda ütles. Ma tõusin istukile ja vaatasin kuidas Caden torti enda käes hoiab.

Ma oigasin ja puhusin küünlad ära. Ma ei saa aru, kellel püsib minu sünnipäev meeles. See on üks mõtetumaid päevi mu elus, selle tegi selgeks mulle mu surnud ema. Minu ema - Anja - meelest on sünnipäevad lihtsalt raha raiskamine, selle asemel võiks teha midagi paremat. Aga mis see parem on.. ma ei tea.

Hakkates vaikselt mõtlema meenus mulle ka see, et lubasin Cadeniga täna õhtul teatrisse minna. Äkki see kõik oligi mu sünnipäeva pärast.. ostis piletid sellepärast. See tunduks loogilisem.

Rääkides paar sõna inimestga suutsin ma viimaks koogi lõiksmise juurde jõuda. Kas pole mitte tore, hommikul torti süüa?

Tundsin kuidas mu pead vastu torti lükati ning seejärel terve mu nägu vahukoorega kokku sai. Ma kiljusin.

"Caden!" karjusin ning jooksin mehele järgi. Tema oli juba jooksmas minu toa poole.

Kui ma enda tuppa jõudsin, kukkusin ma vastu Cadenit.. mees püüdis mu kinni ning naeris. Ma olin veidi kuri, kuid haarasin enda näo pealt vahukoort ning tegin mehe riided sellega kokku.

"Nägu saab puhtaks teha kohe aga riideid mitte," õiendas mees. Mina ainult naersin ning vaatasin, kuidas mees enda tumedalt triiksärgilt vahukoore plekki maha pühib.

Ma jäin meest enda vahukoorese näoga vaatama.

Caden oli üleni mustas. Mustad viigipüksid ja triiksärk.. see on väga kuum kombo. Ma lausa sulasin.. kuid Cadeni asemel võiks seal keegi teine mees olla. Mulle ei meeldi Caden.

"Kunas sa muidu eile tagasi jōudsid?" küsisin viimaks ning proovisin suurema vahukoore enda näost likvideerida.

"Kell viis, sa magasid siis juba," muigas mees. Ta vaatas mind eriti imelikult.

"Kas sa Aronit kohtasid?" uurisin viimaks ning vaatasin mehele otsa.

"Aronit? Millist Aronit?" mees oli segaduses ja ei saanud aru, millest ma räägin, "Diora, kas keegi käis eile siin?"

"Jah. Mingi Aron, ta küsis sinu järgi. Su armuke vist.. muide, kes Sara on?" nähvasin mehele. Ta jälgis mind enda terashallide silmadega ning lausa kissitas neid.

"No kurat! Miks sa selle Aroni uksest sisse lasid?" vandus mees. Caden vältis seda küsimus, kes on Sara. Ma tahan väga teada, kes ta on.

"Miks ma ei või lasta inimesi ENDA koju. See siin ei ole sinu kodu.. see on minu ja mu isa kodu. Jäta see endale meelde. Sitapea."

Mees hammustas alahuult, "Hoia oma suud vahel kinni. Mul on kõrini su ülbitsemisest."

"Kes on Sara?" küsisin ma uuesti ning vaatasin mehe mõtliku nägu. Ta neelatas vaikselt.

"Pauli naine," vaatas ta mulle otsa. Aga miks Sara eile Cadenile helistas.. siin ei klapi midagi.

"Huvitav," pööritasin silmi. Tahtsin hakata ära minna, kuid mees peatab mind. Caden lükkas mu vastu mu toa ust ning lukustas ukse. Ma vaatasin teda kurjalt.

"Kas sa oled armukade," irvitas mees. Ilge egoist on Caden. Kuidas kellegile ta üldse meeldida saab.

Mees astus paar sammu veel mulle lähemale.

"Ma ei ole armukade.. ja mida sa teed. Tola siuke," sisistasin läbi hammaste ning vaatasin kuidas mees enda peaga mu kõrva juurde liigub.

Ta pani enda käed tasku ning turtsatas naerma. Ma tundsin ta hingeõhku oma kaelal ning see pani mind muigama. Mees liigutas end minust eemale.

"Meelest läks, mis ma sulle öelda tahtsin."

Mees liikus mu toast, "Hakkame kooli minema."

Viimaks olin kooli jõudnud ning ma otsisin Siennat. Ma ei saanud aru, kus ta on. Kas ta on üldse koolis.

Ma tormasin nagu segane mööda koolimaja, kuniks ma komistasin tüdrukule.. mis tüdrukule. Poisile.. mehele otsa.

"Vabandust, mul oli kiire," pomisesin ja korjasin enda õpikuid maast. Viimaks vaatasin, kellele ma enda jooksmisega otsa koperdasin.

Paul..

Miks ma ei imesta.

"Sind ma otsisingi, tule mu kabineti, palun," ütles mees ning liikus enda koduklassi poole. Ma liikusin ta järel.

Astusin matemaatika klassi ning vaatasin kuidas Paul mind imelikult vaatab.

"Ma tahaksin su hinnetest râäkida, preili," mees võttis ühe paberi enda kätte.. see oli ilmselgelt mu kontrolltöö. Ma ohkasin.

"Sa ajad plussid ja miinused segamini. See on halb. Väga halb," vaatas mees mind ning ulatas mulle mu kontrolltöö.

Lehe üleval servas oli punasega kirjutatud kaks. Ma surusin silmad kinni ning meenutasin endale kui kuri mu isa minu peale alati oli, kui ma kahega koju tulin. Ma ei oska kuidagi reageerida.

"Rahune Diora, ma räägin Cadeniga, ehk ma saan sulle kuidagi seda õpetada või oleksid sa huvitatud täna pärast tunde siia jääma."

"Ma ei saa, ma lähen teatrisse," nutt oli kurgus kinni ning ma ei suutnud isegi normaalselt hingata, râäkimata râäkimisest.

"Ära nuta, kõik saab ju korda," proovis Paul mu tuju natukenegi paremaks teha, kuid miski ei aidanud. Ma ohkasin ainult ja kogu lugu.

"Paul, kas su naise nimi on Sara?" küsisin äkitselt. Piinlik.. appi. Appi.

"Ei ole? Klaarika on?" vaatas mees mind imelikult ning keeras enda pead minu poole.

"Kas sa tead, kes on Sara?"

"Ma ei tea millist sa mõtled, aga Cadenil oli kunagi tüdruksõber nimega Sara."

Oh..