Rikutud reeglid

6 - Seiklus Cadeni firmas

DIORA

Ma seisin nagu kivikuju, ma ei suutnud aru saada, et ma pole enam Isaacuga koos. Kuigi viimasel ajal olin ma tõesti ta vastu külm, mul siiski on tema vastu tunded.. olid või on?

Ma mõtlesin sellel hetkel kõik oma eluvalikud üle ja kahetsesin igat valikut, mis ma kunagi teinud olen. Ma ei suutnud selgelt mõelda.

Mu silmanägemine läks iga sekundiga aina halvemaks ja halvemaks. Pisarad muutsid kõik uduseks.

Ma ei teadnud mida teha. Ma jõin oma siidrit ja proovisin nutmist lõpetada, kuid asjatult.

"Naisuke, miks sa nutad?" kuulsin ma mehist häält. Ma vaatasin üles ja mul läks päris mitu minutit ennem, kui ma selgelt nägin. See oli Ryan. Mu klassivend.

"Isaac ja minu suhe on läbi," ma nutsin jälle.

"Kuidas siis nii?" uuris mees ja proovis mulle kaasa tunda, kuid tal tuli see väga halvasti välja.

"No lihtsalt on nii, ära küsi nii palju, Ryan."

"Arusaadav."

Vahetasin veel mehega paar sõna, kuid tahtsin eemale minna. See ei õnnestunud. Mees haaras mu pihast ja tõmbas mind endale väga lähedale. Ma tundsin end väga ebamugavalt. Ma ei saanud isegi sealt käte vahelt välja.

Ma lõin jalaga meest.. ma ei tea kuhu. Aga ma lõin. Ta tõukus paar meetrit ja ma jooksin majast välja.

Ma haarasin enda telefoni ja kirjutasin Cadenile. Ma tõesti ei arvanud, et ma talle kirjutan, aga ta oli ainuke inimene, kes mulle hetkel meenus ja kellest oleks ka abi.

Mina: Caden, palun tule mulle järgi.

Mehelt ei tulnud vastust. Ma muutsin murelikuks ja helistasin mehele.

See kutsus üsna pikalt ennem, kui ta vastas mulle.

"Hallo? Kas juhtus midagi?" uuris mees, ta hingeldas. Vist tegi trenni. Samas ma ei tea ka.

"Caden, palun tule mulle järgi," kokutasin. Mul oli raske rääkida.

"Kus sa oled? Mis juhtus?" mehe hääl oli karm.

"Tule supermarketi ette."

Ma lõpetasin kõne ja liikusin poe juurde. Ma olin paljajalu ja hoidsin oma jalanõusi paremas käes. Ma olin kurnatud.

Mees nägi mind eemalt ja jooksis mulle vastu. Ta vaatas mind ja tõmbas mind oma embusesse. Ma ei lükanud teda eemale vaid nutsin ta rinnal.

"Mis juhtus?" uuris mees ja võttis mind sülle. Ta liikus minuga auto poole.

"Me läksime Isaacust lahku."

"Rahune, see on okei," ta pani mind kõrvalistmele ja jälgis mind. Mu nutetud silmad vaatasid samuti teda.

"Muide, kus sa selliste riietega käisid?" põrnitses mees mind ja ootas mu vastust.

"Peol..."

"Ahso. Kas sa tahad midagi poest? Kodus on süüa aga vähe. Ma käiks ise poes ära, tuled ka?"

Ma pühksisin paberiga enda pisaraid ära ja liikusin mehe järel poodi. Ta võttis ostukäru ja liikus sellega nagu ema. Ta nägi välja üldse nagu naine.

"Mul pole raha kaasas," pomisesin mehele.

"Mina maksan, lao kasvõi korv täis," naeris mees ja ladus juba esimesi asju korvi. Ma vaatasin teda veidi.

Ma ei ole väga seda tüüpi inimene, kes tahaks kellegi teise raha raisata. Ma lihtsalt ei suuda.

Mees vaatas mind imelikult ja jäi oma suure ostukäruga seisma.

"Tead kullake, ma ütlesin, võta seda, mida sa tahad."

Hiljem kodus.

Jälgisin kuidas mees mu kirjutuslaua taga pabereid täidab ja korraks filmile pilgu peale viskab.

Ma vaatasin päris mitu korda Cadeni poole.

"Miks sa mind nii palju vaatad?" naeris mees ja pani pastaka käest. Ma tundsin kuidas tulitav soojus mu põskedesse puges.

"Ma ei saa aru, kuidas sa suudad filmi vaadata ja töö ülesandeid teha ning seda samal ajal."

"Tead, erinevaid asju peagi samal ajal oskama teha, kuigi rääkida ja kirjutada samal ajal on üsna võimatu. See on tõestatud fakt."

Ma muigasin, "Kas sa tead, mis on veel tõestatud?"

"Paljud asjad sii-"

"Tõestanud on see, et ma vihkan sind," näitasin mehele keelt ja mees ainult muigas ning vaatas mind väga imelikult.

"Oh sind küll pisike Bratselton."

"Ma ei ole pisike, sina oled lihtsalt liiga suur."

"Kus nüüd tuli oma faktidega lagedale, ahah."

"Sa ei teadnud? Tola."

Mees turtsatas ning pani oma pabereid kokku. Mõne ta voltis kokku ning ülejäänud pani ta mapi vahele.

"Kuule Caden, millega üldse sa tööl tegeled. Sa juhid firmat, aga kas see igav pole?" uurisin mehelt.

"Tead Diora, ma annan endale ise tööd."

"Igaaaaav!"

"Mis selles igavat on, preili?"

Ma tõusin voodist püsti ning liikusin enda kirjutuslaua juurde. Toetusin puusaga vastu lauda ja vaatasin mehele otsa.

"Igav on see, et see on lihtsalt igav," kokutasin.

Caden tõusis püsti ja seisis mu ette. Ta oli enesekindla olekuga. Väga julge.

"See ei ole tegelikult igav, see on väga põnev. Ma võin su mingi päev endaga töö juurde kaasa võtta."

"Aga miks mitte kohe? Kell on üheksa. Paluuun."

"Mida me teeme seal? Mitte kedagi ei ole ju."

Mees oli segaduses ja vaatas mulle üllatava näoga otsa.

"Tule nüüd, küll me midagi välja mõtleme," ma haarasin mehe käest ja vedasin ta enda järel, trepist alla.

—-

Me olime parklas. Meie ees oli hiigelsuur maja, ilmselgelt on sellel kakskümmend korrust. No vähemalt arvan, et on.

Me hakkasime minema. Kutt avas mulle ukse.

Liikusin mehe järgi mööda laia koridori. Igal pool olid erinevad uksed ning nende peal erinevad kirjad. Ilmselgelt oli seal töötaja nimi ja kes ta siin firmas olema peaks.. saate aru?

Mees avas mulle veel uhe ukse ja lasi mind esimesena sisse. See tundus olevat Cadeni kabinet. Laua peal olid mõned lehed laiali, kuid see eest oli igalpool väga korras.. isegi liigagi korras.

"Siin ma töötangi, teen seda sama mida ma sinu kirjutuslaua taga tegin," naeris mees ja istus suure laua taha. Ta jälgis mind teiselt poolt lauda.

"Miks see nii korras on?" ma isegi ei tea, miks ma seda küsisin, kuid miskipärast lendas see iseenesest mu suust välja.

"Mulle ei meeldi segadus, ma olen harjunud, et ma koristan oma kabinetti ise," muigas mees.

"Miks siis sa koduperenaiseks ei hakanud," muigasin. Mees hakkas naerma.

"Kuna ma ei tahtnud," vastas mees naeru saatel. Ta tõusis ja seisis mu ette ning vaatas mind hetke.

"Diora, kas sa olid Isaacuga ikka õnnelik. Su pilk tahaks rohkem rääkida kui su suu..."

"Aga mis see sinu asi on?" nähvasin mehele ja proovisid tagasi hoida oma pisaraid mis tahtsid igakell mu silmist taaskord välja kukkuda.

"Ma oskan sind äkki aidata, ma tean mida sa tunned," mees liikus aeglaselt oma kehaga mulle lähemale ja jäid mind vaatama.

"...et kuidas siis jääb," hammustas mees alahuult.

——
Ma loodan, et teile meeldis! ❤️