Rikutud reeglid

25 - Tants ja Roman

DIORA

Ma naersin iga nalja üle, mis mees mulle rääkis. Temaga oli lõbus. Päriselt ka. Mis siis, et ta on minust mitu kümend aastat vanem. Ta on tore.

"Võta nüüd süüa ka! See maitseb hästi, usu mind," mees võttis lõkke pealt poleldi kõrbenud lihatükind ning asetas aeglaselt papptaldrikule.

"Ma ei taha sinu sööki ära süüa, pealegi mu kõht on piisavalt täis," ma naeratasin mehele piinlikult ning asetasin tassi oma kõrvale kännule.

"Kuule, ära häbene, võta-võta," mees juba hakkas ulatama mulle taldrikut, kuid ma tõusin püsti ning liikusin mehest paar meetrit eemale.

"Ma tõesti ei saa seda vastu võtta.. ning ma pean minema ka hakkama," ma liikusin hirmunult mehest eemale, ma ei tea miks aga ma tahtsin üksinda olla. Ma vajasin seda.

Ma istusin männipuu kõrvale ning asetasin oma pea puu najale. Mõteis tiirles ainult see pilt, kuidas Caden Saraga suudles.

Muidugi.. ma saan aru, mis siis kui Sara ongi Cadenist rase, kuna kaks kuud tagasi olid nad veel koos ning see isegi ei ole üllatus, et Sara on rase. Nad olid kihlatud ning kindlasti armastasid teineteist väga.

Mis siis kui ma olingi Cadenile mingisugune aseaine, lihtsalt sellejaoks, et kedagi teist ei olnud. Ma ei mõista, miks just mina?

Ma olen tavaline tüdruk, lihtsam palju edukam, materjaalses mõttes. Ma olen sama pikk nagu teised. Ma olen samasugune nagu kõik teised minu ümber. Ma ei mõista, mis on minus erilist?

Ma nihkusin puule lähemale.

Pisarad voolasid mööda mu põski alla. Ma lihtsalt ei mõistnud, miks?

Ma avasin silmad, väljas oli valge ning päike paistis eredalt mulle silma. Ma värisesin. Mul oli külm, ometigi oli väljas kindlasti mitu head soojakraadi, kuid mul oli siiski külm. Ma arvan, et ma olen haigeks jäänud.

Ma tõusin püsti. Terve keha oli kange.

Ma vaatasin enda jalgu. Põlvedel oli kuivanud veri, tänu mu kukkumisele ning selgelt oli ka näha kriimustusi, mis ma mäest alla rullides sain.

"Oi vaata, kes mulle vastu kõndis, kas me pole mitte kohtunud?" naeris ülbe hääl. Kas ma näen und? Ma pühksin oma pisaraid.

Keegi haaras minust.

"Hei! Kes sa oled!" karjusin koheselt ning hakksin jalgadega vehkima.

Jummel, ma lendasin ning veeresin taaskord siit mäest alla, seekord aga lendasin ma vette, mu riided läksid kergelt märjaks seljatagant. Samuti läksid mu juuksed tagant poolt märjaks.

"Mida värki," katsusin oma juukseid ning vaatasin ümberringi, et aru saada, kes mind sülle proovis võtta. Kedagi ei olnud siin.

Ma tõusin püsti ning hakkasin tasapisi kuhugile suunas liikuma.

Mul oli külm, ma olin üleni märg, ma olin väsinud, mu pluus oli küljepealt katki, mu juuksed olid pusas, mu jalad olid kriimustatud.

Eemalt nägin mingit puiduat metsamajakest. Liikusin selle poole ning ukse peal oli silt, Ränduripubi. Ma jõudsin Pubisse?

Ma avasin ukse ning seal oli paganama palju inimesi, alustades noortest ja lõpetades vanadega. Ma liikusin aeglasel sammul leti poole.

"Tere preili," alustas baarmen koheselt juttu. Päris nägusa välimusega on see kutt mu ees.

"Tere.. jah, ma võtan ühe pitsi.. viina," asetasin mehe ette viieka, mis oli pooleldi kuiv ning mille ma oma tagataskust leidsin. Ma imestan, et see mul seal oli.