Rikutud reeglid

29 - Imelik öö ja füüsika

DIORA

Ma panin rätiku ümber oma keha ning Caden võttis mu sülle nagu oleksime me äsja abiellunud paar. Caden on nii armas.

Mees asetas mind voodile ning jälgis mind.

"Ma lähen magama, headööd sulle, kullake," pomises Caden ning vaatas mulle naeratades otsa.

"Headööd Caden," vastasin mehele ning keerasin mehele oma selja, ma olin väsinud ning veel vähem oli mul tahtmist kellegagi rääkida.

Ma sulgesin oma silmad, kuid iga kord kui ma need sulgesin tuli mu silme ette see vaatepilk mis minuga juhtus. Ma ei saanud rahulikult magama jääda.

Ma sain haiget ja mitte vähe.

Ma ei teadnud, et selliseid inimesi maailmas ringi liigub ning nüüd saan ma ka aru, miks mu isa mul kuhugile minna ei lubanud. Kuid siiski on mu isa liiiiiga karm.

Siiski sain ma viimaks und.

Ma ärkasin üles mingisuguse kõva kolina peale. Ma tõusin istukile ning vaatasin oma hämaras toas ringi. Ma ei teadnud, mis hääl see oli.

Kuid sellegi poolest geenius nagu ma olen ronisin ma voodist välja ning läksin trepist alla, vaatama, mis juhtunud on.

Haarasin külmkapist jogurti ning hakkasin enda tuppa tagasi minema, kui taaskord suur mürin mind ehmatama paneb. Väljas müristas ning ma kardan müristamist.. väga.

Peale selle mürina ja välgu oli väljas ka suur paduvihm. Ma vaatasin enda suurest elutoa aknast välja, ma ei olnud aknale väga lähedal. Kuuvalgus paistis mu peale ning ma kardsin.

Mul oli tunne nagu keegi jälgib mind, kusagil justkui oli keegi, kes vaatas mind mu igat tegevust ning luges mu mõtteid. Ma ei saanud enam selgelt mõelda.

Mu ees käis välk mis mind võpatama pani ning jogurt mu käest lendas maha.

Ma ei saa aru mis minuga toimub.

Ma tahan karjuda appi, kuid ma tean, et mul ei ole selleks häält ega ka jõudu.. ma minestasin.

"Ärka üles Diora, mis sinuga juhtus?" mind raputas Caden, kellel oli murelik nägu peas. Avades silmad võttis mind vastu ere päikesevalgus.. ma surusin korraks silmad kinni veel.

"Mis sinuga juhtus? Miks ma su siit leian?" uuris mees koheselt. Ma tõusin istukile ning vaatasin talle segaduses oleva pilguga otsa.

"Ma ei tea, Caden. Ma mäletan, et ma kuulsin midagi ning ma tulin alla vaatama, mis juhtus ning siis ma sain aru, et müristas ning siis ma vaatasin aknast välja ning siis käis mingi ere sahvatus mu ees ning ma ei mäleta enam," rääkisin mehele segaselt.

"Diora, öösel ei müristanud ega sadanud vihma, ma käisin mitu korda rõdul öösel," vaatas Caden mulle otsa. Vaatasin teda natuke aega ning ma ei saanud enam aru.

"Aga ma ju nägin ja kuulsin?" vaatasin meest.

"Sa nägid elavat unenägu.. usu mind," Caden embas mind tugevalt. Ma olin siiski segaduses. Ma ju ei olnud unes.. see oli päriselt.

Caden viis mu kooli ning juba esimese tunni ajal ei saanud ma hästi keskenduda. Mu mõtted olid alati tunni temast kaugel ning ma isegi ei pannud tähele, kui keegi minuga rääkis.