Rikutud reeglid

3 - Me veel vaatame seda nalja

DIORA

Vaatasin terve õhtu telekat ja ei suvatsenud isegi oma toast välja minna.

Järsku tuli mulle sõnum.

Tundmatu: Tule alla, sööma.

See on Caden. Ma ohkasin. Kust ta mu numbri veel sai. Väga loll küsimus.. isa andis.

Tõusin püsti ja liikusin alla. Tundsin head magusat lõhna. Caden seisis külmkapi ees, kohvitass käes.

"Tore, et sa tulid."

Pööritasin silmi ja vaatasin mehele otsa.

"Aga palun, kas Sienna võib tulla? Palun! Palun! Pal-"

"Ära aja mind närvi Diora!"

"Või muidu mis, appi ma kardan," ütlesin irooniliselt.

Mees seisis mu ette, ma olin talle täpselt õlani.

"Või muidu sa kahetsed seda," sõnas mees tõsiselt. Mehe tugev parfuumi lõhn tungis ninna. See oli väga tugev. Lausa nii tugev, et ma hakkasin köhima.

Siuke tunne, nagu ma oleks midagi kurku tõmmanud. Ma justkui lämbuks. Kukkusin põlvedele ja köhisin nagu oleksin asthma haige. Caden lõi korraks mu ülaselga. Mu suust lendas välja näritud näts.

Ahjah! See oli näts. Ilmselgelt tõmbasin ma selle endale kurku.

"Nätsu ei oska närvida?" sõnas mees ja ulatas mulle käe, et ma püsti tõuseks.

"Ma ei vaja su kätt Caden, ma suudan ise ka püsti tõusta," nähvasin mehele.

"Ise tead! Kui midagi vaja, leiad mind elutoast."

Mees läks minust mööda ja liikus elutuppa. Ma ohkasin ja tõusin laua abil püsti. Istusin koheselt toolile ja köhisin veel paar korda. Tahtsin kiirelt midagi juua.

Caden oli oma kohvi unustanud lauale. Ma jõin seda.

Ma kahetsen seda.

See oli kange must kohv. Ma sülitasin selle tagasi tassi. Ma loodan, et ta ei jöö enam. See oli minust ebaviisakas, kuid see oli rõve.

Ühtäkki kuulen, kuidas Caden kellegagi räägib. Telefonis.

"Jaa! Sobib! Teeme kell kümme."

Täna kell kümme? Kamoon! Kui ta läheb ära siis ma saan ju Siennaga olla. Ma tean, see tundub tüütu, kui ma ainult sellest räägin.

"Diora. Pane end kümneks valmis. Me lähme välja. Sind ma üksinda ei jäta koju."

"Ma ei oleks ju üksinda. Ma oleksin koos Siennaga. Paluuuun."

Ma seisin mehe ette. Ma vaatasin teda alt ülesse.

"Ära nõmetse. Ei on ei."

"Sa ise nõmetsed. Sa oled kõige igavam inimene," ohkasin. Mees istus laua taha ja vaatas mind.

"Hakka sööma, kullake."

"Ma ei ole sulle mingi kullake, kaua ma korrutan."

"Sama kaua, kui sa mult seda ühte ja seda sama küsimust küsid."

"Muide, kuhu me lähme. Caden."

"Pauli juurde. Mitte matemaatikat õppima, vaid mu lähedastega kokku saama."

"Esiteks, ma ei ole su lähedane. Ma olen sinu äripärtneri tütar. Teiseks ma ei ole mitte ühegagi lähedane sinu tutvusringkonnast, niiet Sienna tuleb siia."

"Sienna ei tule. Ma lubasin su isale, et ma hoian sul igakell silma peal."

"Valvad isegi mu und?" naersin.

"Kui vaja, siis jah."

Nõmeeeeeee!

Ma liikusin enda tuppa ja hakkasin sättima, muud võimalust mul ju ei ole.

Panin endale dressid selga. Ōhtu oli ning ma olin väsinud.

Caden astus mu tuppa.

"Sellisena sa küll ei tule. Me ei lähe gansterite stripiklubisse."

"Mina kannan seda, mida mina tahan," vaatasin mehele otsa, "Muide, kas sa koputada ei oska? Ma oleks võinud hetkel paljas olla, äkki."

"Ma olen piisavalt inimesi paljalt näinud, ka sind. Kui sa väike olid, muidugi, siis olid sa toredam ka."

"Pervert."

Paari minuti pärast saime me Cadeni all korrusel kokku. Ma ei kuulanud meest. Ma ei vahetanud oma riideid ära.

"Palju ma end kordama pean preili. Sellise ebaviisaka riietusega sa ei tule kuhugile."

"Aga kui tulen, mida sa mulle teha saaksid?"

"Ma tirin selle ise sult seljast, mine vaheta ära. Ma ootan."

Vahetasin dressid heleroosa põlvedeni ulatuva kleidi vastu. Panin jalga kingad ja liikusin alla.

Sättisin trepi peal veel enda lokke ja lootsin, et mu huulepulk huultel on ilusti korras.

"Hakkame minema."

Me liikusime uksest välja.

Liikusin Cadeni järel Pauli majja. Meid lasti koheselt sisse. Caden liikus elutuppa, see oli avar ja väga kena. Suur diivan, kus paljud juba istusid.

"Tervist, härrad."

Caden surus kätt teiste meestega. Oma vennale, Paulile tegi ta õrna kalli ja istus maha.

"Tere Diora!" ütles üks mees, keda ma ei tunne ja ei hakka ka tundma.

"Tere jah, kas ma tunnen teid?" uurisin mehelt.

Mehed naersid. Ainult mina ei saanud aru, kus see nali oli. Ma ohkasin ja panin käed rinnale risti.

"Kaua me veel siin oleme," ohkasin ja vaatasin Cadenile otsa. Me ei olnud isegi siin kümme minutit olnud. Kuid ma tahtsin juba minema minna. Ma olin väsinud.

Mul oli külm. Siin ei olnud üldse soe ja pidevalt tuli kusagilt ainult külma õhku juurde.

"Kahju, et Adamit siin ei ole." sõnas üks meestest ja vaatas minu poole.

See oli väga igav jutt mis nad rääkisid. Ega ma isrgi aru ei saanud, milledt nad rääkisid.

"Caden, ma käin vetsus ära."

"Kas sa tead kus vets asub?" uuris Caden.

"Ei, ma ei tea."

Caden tõusis püsti ning liikus minuga vetsu poole. Me liikusime vaikuses vetsu. Jõudes valge ukse ette jäi mind mees vaatama.

"Ma ootan su ära, võta nii kaua aega kui kulub," muigas mees ja avas mulle ukse.

Astusin vannituppa ja tõmbasin ukse pauguga kinni, panin ukse lukku. See vannituba oli suur ja väga ilus. Helehallides ja valgetes toonides. Ütleks, et lausa luksuslik.

Paar minutit hiljem, kui ma hakkasin ust avama jäi mulle kraanikausi kõrval kummutil silma suur patakas pabereid. Tahtsin pilgu peale visata, kuid mind ehmatas koputus.

"Kas sul läheb veel kaua, kullake?" uuris Caden.

"Ma ei ole sinu jaoks kullake."

Avasin ukse ja vaatasin kuidas Caden mulle otsa vaatab. Mehe pilk oli väga terav ja suunatud otse mu näole, ta jälgis mind. Ta oli mulle üsna lähedal. Koridor, kus vets asus oli väga kitsas, seega ei hakanud ma üle mõtlema.

Vaatasin veel mehe silmi. Need olid imeilusad. Kui kurjad ja nende taga justkui peituks midagi.

"Mis kell sul homme kool algab, ma viin su kooli," uuris mees ja toetas oma käe vastu seina.

"Miks sa oma venna käest ei küsi, ajugeenius. Ja veel, Isaac lubas mind viia."

"Isaac ei vii sind, see poiss ei ole sulle hea."

Caden oli kuri, ta hääl muutus iga sõnaga ainult kurjemaks ja kurjemaks.

"Me veel vaatame seda nalja!"

——-

Ma loodan, et teile meeldis! Vabandust, et positasin nii hilja, ma olin vahepeal haige.