Rikutud reeglid

2 - Nad on vennad!?

DIORA

Astusin koolist välja ning vaatasin kuidas paljud koolist minema jooksevad. Proovisin leida oma silmapaaridega enda isa autot. Teda ilmselgelt pole veel. Ma ei näe kusagil.

Tundsin kuidas pükstetaskus telefon värises.

Isa: Ma ei jõua sulle järgi! Tule ise koju.

Ma ohkasin ja tahtsin hakata bussi peatuse juurde liikuma.

"Hei Diora!" kuulsin kuidas tuttav hääl mu seljatagant kostub.

"Tere jah!" vastasin. Teadmata, kellele ma vastasin. Ma keerasin ennast ümber ja mulle vaatas otsa Isaac.

"Kas sulle sobib, kui ma viin su ise koju?"

"No kui sa tahad, aga sa tead, et mul on isa kodus, seega tuppa ei tule," muigasin poisile. Liikusime ta auto juurde. Tal on väga kena auto. Ei ole liiga uhke ega ei ole ka liiga kahvatu. Keskmine.

Terve sõit olime vait. Meil ei ole enam tõesti milleski rääkida.

Poiss keeras auto hoovi, ma hakkasin koheselt karjuma, "Isaac! Ma ütlesin midagi ennem!"

Isaac teab väga hästi mis eelmine kord juhtus.

Ma olen oma isa jaoks ikka veel see pisike viie aastane plika. Ta ei suuda endale selgeks teha, et tema väike printsess on saanud poiss-sõbra.

Viimane kord ajas mu isa Isaacu taignarulliga minema. Ta on vahel tõesti hull. Aga ta peab leppima.

"Kas ma kardan su isa taignatulliga? Ei! Ma tahan, et su isa on nõus meie suhega!"

Astusin autost välja, "Kuhu mu aitäh ja musid jää-" Ma virutasin ukse kinni ja jooksin tuppa.

Ma loodan, et isa pole kodus. Ja kui on, siis ta ei näinud Isaacu autot. Hakkasin ust lahti tegema, kuid uks avanes iseenesest. Kurat! Isa on kodus.

"Mitu korda ma pean sulle selgeks tegema, et ma ei taha ühtegi poissi koduhoovi peal näha! Preili!" isa hääl oli karm. Külmavärinad käisid üle mu keha. Ma ohkasin ja panin käed rinnale risti.

"Isa, sa ei saa mind terve elu nunnutada ja poputada. See, et ma ainuke laps olen, ei tähenda, et sa peaksid mind niimoodi kaitsma. Isaac on väga tore."

"Ma tean väga hästi, mis su peas selles vanuses käib. Su ema oli samasugune, hakkas minuga käima ja siis tulid sina. Ega ma niisama seda juttu sulle ei räägi," nentis mees ja liikus elutoa poole, "Tule siia Diora."

Astusin paar sammu edasi. Mulle vaatas otsa mees, keda ma näen esimest korda. Ta oli väga pikk, väga pikk. Tal olid tumepruunid juuksed ja teras-hallikad silmad. Ta kandis hetkel viigipukse, velget triiksärgi ja imeilusat lipsu. Ta käel oli hõbedane käekell.

"Diora, see on Caden. Ta läks hiljuti naisest lahku ja tal pole hetkel kusagil olla. Ta on siin senikaua, kui ta elu uuesti korda saab. Samal ajal hoiab ta sinul silma ka peal," sõnas mees konkreetselt ja vägagi kurjalt.

"Diora ma ei taha ühtegi vingumist kuulda. Ja ma soovin, et Caden ei pea mulle keset ööd helistama, et sa oled jälle millegagi hakkama saanud. Ja siia ära oma poiss-sõpra vea, ära isegi proovi."

"Aga paps, ma olen piisavalt suur juba."

"Ära hakka, küll sa Caden'iga läbi hakkad saama. Ma usaldan sind Diora."

Ma trampisin oma jalgu ja ohkasin. See on kõige nõmedan uudis, mis keegi mulle üldse mu kaheksateist aasta jooksul öelnud on.

"Ma hakkan minema, asi selge?"