Rikutud reeglid

32 - See juhtus liiga vara...

DIORA

Ma naersin endamisi ning toppisin oma kohvrisse asju. Ma lähen Cadeniga kruiisile ja see on nii.. lahe.

Ma sättisin veel oma kleiti ning vaatasin ennast peeglist. Ma olen ilus ning ma tean seda.

Ma mängisin oma sõrmusega ning see pani mind ainult naeratama. See on nii kaunis ning ma võin julgelt öelda, et see sobib mulle.

"Oled valmis?" küsis mees ning liikus oma kohvriga minu tuppa, ma naeratasin koheselt ning noogutasin, "Jah, olen küll."

"Hästi, hakkame minema siis."

Mees haaras mu kohvrist ning vedas need kaks kohvrit koheselt autosse, ma liikusin mehe järel ning itsitasin vaikselt, kui armas ja lollakas Caden välja näeb.

Me istusime autosse ning mees käivitas koheselt auto, ma olin elevil ning ma juba ootasin seda, et me kohal oleksime.

Ma astusin autost välja ning me olime laeva peal. Siin on küll hirmus aga ma siiski jooksin koheselt esimeste treppide juurde ning viimaks olin ma autode parkimisalast väljas.

Inimesi oli palju ning nad kõik suundusid erinevatesse poodidesse ning kohvikutesse. Mina lihtsalt hoidsin kusagilt kinni, kuna ma kohutavalt kardsin aga ma proovisin seda varjata.

"Kuhu sa jooksed?" naeris mees ning jõudis mulle viimaks järgi. Ma haarasin mehe õlgadest ning hoidsin ennast püsti.

Kuid see eest suudsin ma ikkagi oma pilgu tasku visata. Mul on suur ärevus sees ning see seletab nii mõndagi.

"Kuule, me pole siin laeval kümme minutitki olnud ning sa juba viskad pilgu tasku," naeris mees ning aitas mind püsti, ma tänasin meest ühe naeratusega ning mees haaras mu käevangu.

Me liikusime mingisuguse kohviku poole. Modernne kohvik. Seintel olid pildid ning kõik oli nii tume.. tundub olevat nagu rikkurite ala.

Inimesi oli siin vähem võrreldes teiste kohtadega, kus me mööda jalutasime.

"Tahad sa süüa midagi? Juua?" vaatas mees mulle otsa ning kohendas oma lipsu. Mees ulatas mulle automaatselt menüü.

"Ma arvan, et ma ei pea enam vastama," naersin ning avasin menüü. Caden vaatas mind terve see aeg, selle asemel, et oma menüüd vaadata.

"Kuule, vaata nüüd menüüd ka," sosistasin ning vaatasin mehele otsa. Ta turtsatas hetkeks, "Aga ma ju vaatan, magustoite vaatan hetkel."

Me hakkasime koos mehega naerma. Tunne oli imeline ning ma pole kunagi varem midagi sellist kogenud. Ma olen Cadeniga nagu vanad head sõbrad, kes viskavad nalja. Samas oleksin ma nagu ta ema, kuna kutsun teda koguaeg korrale. Kuid siiski olen vahel ma lihtsalt pisike arg tüdruk, kes vajab kaitset ning Caden on mu prints valgel hobusel.

Isegi kui meie vahel peaks midagi kunagi juhtuma, siis ma tean seda, et mina jään teda alatiseks armastama. Ma siiski loodan, et midagi ei juhtu.. aga kahjuks see on saatus.

Ma olin juba nii mõttes, et ei pannud ettekandjat meie laua ees tähele. Ma vaatasin noorele mehele otsa ning muigasin korraks, kuna ma sain aru, et ta ootab minu tellimust.

Ma tellisin oma toidu ära ning taaskord vaatasin ma Cadenile otsa. Ma naeratasin suurelt.

"Küll sa oled ikka kaunis, ma lausa jumaldan su ilu," sõnas mees ning vaatas mulle otsa. Ma hammustasin alahuult ning jälgisin meest.