Rikutud reeglid

35 - Elu muutus sekundiga, mu armsam

DIORA

Vaatan mehe poole, veidi olles segaduses, miks ma siin pool alasti olen, kuid see eest, vaatan mehe kelmikad silmi ning nii kauneid põselohke, need olid nii armsad ning andsin väga palju mehe näole juurde.

Ma võiksgi meest vaatama jääda, kuid ma tahan teda. Ma tahan, et ta oleks mu tulevane abikaasa. Ma tahan, et ta oleks mu tulevaste laste isa. Ma tahan, et ta oleks inimene, kellega koos me vanaduses raamatuid üksteisele loeme. Ma tahan, et saaksin olla armastatud Cadeni poolt. Ma tahan teda.

Selle asemel, et midagi rahulikult ja aeglaselt teha, liikusin ma enesekindlalt mehe suunas ning ühendasin oma huuled tema omadega. Mu käed liikusid mehe seljal ringi nii nagu Jumal juhatas.

"Kullake, me oleme mu kabinetis, tööl, kas mäletad?" mees proovis hoida oma pisikesi ohkeid tagasi, kuid see ei tulnud üldse välja.

Suudlesin mehe kaela.. see mees lõhnab nagu miljon eurot. See lõhn.. ma sulan. Nii seksikas. Nii kaunis ja ilus. Nii paganama pandav.

"Vabandust, härra Almonte, kas mul oleks aeg minna?" lasin endast ohke välja ja hammustasin alahuult. Asetasin paari sekundi pärast oma pöidla mehe alahuulele, et seda õrnalt silitada.

"Kurat!" sisitas mees mulle kõrva. Õrnalt liigutasin oma seelikut ülesse, kui uksel kõlas taaskord koputus, mis pani mind võpatama.

Cadenit see vist ei häirinud, ning tema jätkas oma suudlemisega. Iga sekund muutus see õhkkond meie kahe vahel aina kuumemaks, kuniks mees mu huultest lahti lasi ning ühele põlvele langes.

Mees hingas sügavalt sisse ja välja, sulgedes hetkeks silmad, "Kallis Diora Braselton - eeldavasti Almonte - Kas te oleksitr nõus tulema mulle, just mulle, Caden Almontele, naiseks? Ma väga palun."

Cadeni kätte ilmus pisike karp, mille ta avas kui oli oma lause lõpetanud. Ma vaatasin üllatunult meest, ning ta kabineti ust mis oli lahti läinud ning mu isa seisis seal..?!?!

Mu isa nägu oli millegipärast rõõmus, kui vihane.

"Diora, ära kahtle milleski, kõik otsussed mida sa teed - ma apseteerin neid.. ma saan aru, milline ma olen olnud," muigas mu isa, sellel hetkel sain ma aru, kui õnnelik ma olen. Iga sekund, iga minut, iga tund, iga päev, iga kuu, iga aasta - ma olen sellist vastust oodanud.

"Jah, Caden! Jah," ma karjusin. Ma olin väga õnnelik. Ma olen kihlatud Caden Almontega. Mina. Mina Diora Braselton olen kihlatud linna ilusama, rikkama ja kelmikama mehega - Cadeniga.

Ma olin õnnelik, liigagi õnnelik. Kuniks suured sahvatused mind pimedaks tahtsid teha. Oi ei!

Ajakirjanikud. Ja mina selliku ja rinnahoidjate väel. Cadeni pilk läks muigele ning kiiremate sammutega virutas ta oma jalaga ukse kinni.

See eest paanitsesin ma nagu viimane loll.

Mid siis kui nüüd selline pilt kuhugile ajalehte läheb. Apppiii!

"Tead, Diora, kolm nädalat tagasi ütlesid sa mulle, et vihkad mind elu lõpuni.. kas on midagi muutunud?"

"Caden, see oli kolm nädalat tagasi," ütlesin naerdes.

"Pane see selga, ja lähme," Caden ulatas mulle maast oma pusa ning samuti pani ise ka oma triiksärgi nööbid kinni.

"Kuhu me lähme?" küsisin mehelt, kuid vastust ma ei saanud. Mees haaras mu käest ning avas oma kabineti ukse, rahvamass, kes oli kohunenud ukse taha oli endiselt seal. Caden lukustas kiiruga oma ukse ning seejärel jooksime treppidest alla. Väga kiiresti, ma kukkusin.

"Aiaaaai!"

"Sama jalg, kuhu klaasikillud läksid, kas pole mitte nii?" muigas mees ning võttis mind sülle, ta asetas mind kiiremas korras auto kõrval istmele ning ise jooksis rooli taha. Mees naeratas kavalalt.

"Kuhu me lähme?" küsisin mehelt. Mees haaras mu vasakust käest, kuhu ta oli ädja kihlasõrmuse asetanud. Ta suudles mu kätt.

"Saladus, printess," muigas mees.

Peagi olime me tühjas parklas, mees tormas koheselt autost välja minu juurde. Caden võttis mu käest kinni, me liikusime ühel pisikesel rajal.

Üsna pea, olime jõudnud panga juurde. See oli imeline vaade, kuid samas oli see nii kuradima ohtlik siin seista.

Caden haaras mind sülle ning vaatas mulle otsa. Tema kelmikad silmd tahtsid rääksida rohkem, kui tuhat sõna.

"Diora, ma olen õnnelik."

"Caden, ma olen ka väga õnnelik," vastasin mehele, ta muigas kergelt, suudles mind hetk hiljem.

"Ma jään sinuga eluks ajaks kokku, ainult sina ja mina.."

"Ainult sina ja mina ning meie reeglid."

"Ainult sina ja mina ning meie rikutud reeglid."

"Ainult meie kaks, igavesti."

Caden vaatas mind. Mina vaatasin teda. Elus esimest korda, sain aru, mis on armastus ning miks seda päriselt vaja on.

"Sinu silmis tähed kumasid, kui kohtusime. Igavese armastuse sõnum su huultel, mille edastad vaid mulle. Su naeratus on kui päiksekiir mu igas hommikus, mu südame jaoks oled sa elu teine pool, keda ma vajasin."

Ma võingi siia jääda oma kallimaga.

Armastus pole lihtsalt tunne vaid see on asi mida sa koged iga oma keharakuga, igal pool ja iga hetk. Mõeldes sellele õigele.

Igavesti.