Rikutud reeglid

17 - Ryaniga õhtusöögil

DIORA

Paar tundi hiljem olin ma valmis Ryaniga välja minema. Mees juba ootas mind ning mina olin esikus panin jalanõusi jalga.

"Kell kümme oled kodus," ütles Caden, kes enda perekonda ootas.

"Mine perse!" nähvasin mehele ning avasin ukse ja läksin minema. Caden on ilge egoist!

"Tsau Diora!" lehvitas mees mulle eemalt. Ma naeratasin talle ning liikusin mehe poole.

Ryan avas mulle koheselt autoukse ning sulges selle ka samakiirelt kui avas. Nägin auto esiaknast kuidas ta mööda autot tiirtutas ennem kui kui rooli taha istus.

"Kuhu me lähme?" uurisin mehelt.

"Sa tead seda restorani seal linnaääres. See hästi ilus ja mere ääres?" uuris mees.

"Muidugi ma tean, ma olen seal isaga käinud. Aga seal on kõik nii kal-"

"Mina maksan, ära muretse," vastas mees mulle koheselt. Ma naeratasin talle ning ülejäänud aja rääkidime me koolist. Lihtsalt niisama.

Istusime laua taga ning jäin meest vaatama. Tal oli seljas must turtleneck kampsun. See oli väga ilus. Käevarrel oli kaks käevõru. Üks oli isetehtud ning teine tundus hõbedast olevat. Mees tõmbas enda käed läbi kergelt lokkis olevatest juustest. Ohh. Need on imelised. Mehe juuksed on ta lõuani ning seal sees on väike lokk. Ma lausa sulan. Ma armastan mehi kellel on natuke pikemad juuksed.

"On huvitav menüüd lugeda?" naeris mees kavalalt.

"Jah," vaatasin talle, kuid vaadates oma menüüd sain ma aru, et see oli terve see aeg valet pidi mul käes. Oh. Piinlik!

"Mida sa tellid?" uuris mees ennem kui meie laua juurde ettekandja jõudis. Vaatasin meest.

"Mulle üks pasta carbonara koos sidruniveega," ütlesin enesekindlalt. Ryan lausa nautis minu vaatamist ning ei võtnud oma pilku minult ära.

Ryan tellis samuti enda toidu ära ning peagi oli toit meie lauas.

See maitses väga hästi... isegi imeliselt.

Oh Ryan, ma jumaldan sind. Kuid tahaks teada, mida Caden hetkel teeb. Oh jah.

Me olime ära söönud ning liikusime rannas liiva peal. Soe suvine tuul lennutas vaikselt mu juukseid ning ma tundsin ennast väga hästi.

"See oli täna väga vinge kuidas sa Zara paika panid," ütles mees muiates. Naeratasin mehele, "Arvad? Paulile küll see ei meeldinud."

"Ahh see Paul, kedagi ei huvita see matemaatika õpetaja," pomises kutt. Tal on muidugi õigus.

"Kaua sa veel väljas saad olla?" uuris Ryan ning vaatas kella. Kell oli täpselt pool kümme ning ma ohkasin.

"Veel kolmkümmend minutit ja ma soovitan, et ma ei hilineks muidu jääb see meie viimaseks õhtusöögiks."

"Muidugi! Saan aru," ütles mees kiirelt ning jäi seisma. Ta vaatas mind natuke aega.

"Diora, sa näed imeline välja," ütles mees. Ta oleks justkui mu silmadesse uppunud. Mees jälgis mind.. eriti kissis silmadega.

"Aitäh Ryan, ega sul pole ka midagi viga," ütlesin häbelikult.

"Tänan, preili Braselton."

Ma embasin meest ning ma tahaksingi jääda sinna sooja tuule ja paljajalu liiva kätte Ryanit kallistama. Ta käed hoidsid mind tugevalt kinni.

"Me peame minema hakkama, muidu me ei jõua õigeks ajaks kohale," mees eemaldus minust ning me hakkasime auto poole liikuma.

Ryan oli minu maja ette jõudnud autoga ning vaatas mind. Ma tegin ukse lahti ning lahkusin autost, ütlesin mehele veel 'tsau' ning liikusin tuppa.