Rikutud reeglid

10 - Esimene karistus

DIORA

"Aga miks sa üldse küsid seda, Diora?" uuris Paul viimaks ning vaatas mulle otsa. Mees mängis samal ajal punase pastakaga.

"Eile Caden tormas kuhugile.. Sara juurde. Too helistas talle ja jooksis minema sõnagi lausumata," ütlesin mehele ning vaatasin ta imeliku nägu.. imeliku sellepärast, kuna ta näost käis nii rõõm kui ka viha läbi.

"Ma pean Cadeniga rääkima. Ta armastas väga Sarat, selle hetkeni, kui ta enda hea sõbraga ja Sara voodist leidis. Ta ei ole Sarast veel üle saanud, ilmselgelt," põrnitses mees mind ning pani viimaks enda pastaka ka ära.

Paar hetke hiljem vaatas mees mind. Väga kavalalt. Ma ei saanud aru, miks ta mulle selliseid pilke saatis, kuid ma tu-

"Aeg on minna, tunnid hakkavad!" sõnas Paul ja saatis mu klassist välja. Esimene tund oli kirjandus ning ma jooksin teise maja otsa, et mitte hiljaks jääda.. aga ma jäin.

Ma jäin tundi sellepärast hiljaks, kuna minu tähelepanu liikus Ryanile. Ta toetus vastu koridori seina ja vaatas mind.

"Tere hommikust, sünnipäeva lapsuke," sõnas Ryan ning tõmbas oma seljatagant välja paar roosi. Ma naeratasin talle hellalt.

"Tere sullegi jah!" vastasin mehele ning võtsin ta roosid vastu. Ma tänasin teda ühe naeratusega.

"Kas me võime nüüd klassi minna?" nuusutasin korraks roose. Mees vaatas mind hetke, "Mida sa õhtul teed?"

Kas on hea mõte öelda, et ma lähen Cadeniga teatrisse? Ma ei tea. Tegeligult, kas ma üldse tahan Cadeniga teatrisse minna?

"Midagi ei tee, otseselt," hammustasin alahuult ja vaatasin mehele otsa. Tema suur ja lai naeratus oli väga ilus. Ma turtsatasin.

"Kas sa minuga sööma tahaksid tulla, restorani?" uuris mees ning astus paar sammu veel lähemale mulle. Ma vaatasin teda.

"Ma ei tea. Oleneb mis kell."

"Kell seitse näiteks," pomises mees. Ma krimpsutasin enda nägu ja ei osanud koheselt mitte mingi vastust öelda.

Ma liikusin koolimajast välja. Mulle vaatas otsa Cadeni a-. Ei vaatand.. ma ei näinud seda.

Minust tormasid paljud õpilased mööda.. kuhugile. Kõik nad jooksid kuhugile ühte punti kokku. Ma liikusin samuti nende poole.

Nähes inimeste vahelt on tegu Cadeni ja tema musta maasturiga, ma ohkasin. Tüdrukud vaatasid teda, kui kõige kuumemat meest.. aga ta ei ole ju kuum.

Trügisin nende vahelt läbi ning vaatasin Cadenile lolli näoga otsa. Ta naeratas mulle kuid ma eirasin seda. Ma pööritasin ainult silmi.

Nähes minu autosse istumist, vaatasid paljud tüdrukud mind vihaselt. Ma lihtsalt ei teinud sellest välja. Inimesed Cadeni ümber hakkasid ära kaduma ning viimaks saime me ka liikuma hakata.

"Caden, meie teater jääb ära, ma ei taha teatrisse minna. Ryan kutsus mind sööma," ütlesin mehele. Ta pidurdas äkitselt ning jäi mind karmilt vaatama.

"Sa lähed Ryaniga mingi odavasse kohvikusse sööma, selle asemel, et sa saaksid minuga tulla selle riigi kõige glamuuremasse ja kalleimasse teatrisse?"

Ma kehitasin õlgu, "Nojah, ega mul oleks Ryaniga lõbusam, kui sinuga."

"Sa ei lähe kuhugile, sa tuled minuga teatrisse," ütles mees. Ma ohkasin.

"Miks sa enda Sarat ei kutsu?" küsisin viimaks ning vaatasin mehele otsa. Tema sees kasvas ja kasvas viha aina rohkem ja rohkem.

"Sara ei ole mingi Pauli naine muideks!" lisasin veel ning haarasin enda koolikotist. Ma avasin autoukse ning läksin autost välja.

"Kuhu sa lähed! Kurat!" mees hakkas endalt turvavööd ära võtma ning ilmselgelt mulle järgi tulema. Mind ei huvitanud see.

"Diora Bratselton! Sa tõmbad endale väga halvad pahandused kaela," karjus Caden veel ning vaatas mind mitu meetrit eemalt.

"Ja mind ei huvita," ütlesin naermise saatel ning liikusin jalgsi koju edasi. See on ikka parem, kui seal autos istuda. Vähemalt ma saan ennast tervislikuks nimetada, kuna liikusin jala koju.

Ma jõudsin viimaks koju. Ma avasin ukse ning astusin sisse. Esikus ootas mind Caden. Mehel oli kohvitass käes. Mehe triiksärgil olid kolm esimest nööpi lahti. Okei..

"Sa ikka tead, et sa rikkusid reeglit? Esimest!" irvitas mees kavalalt ning vaatas mu kurja nägu.

"Ilge sitakott oled. Käi perse!" ütlesin mehele ja hakkasin temast mööduma, kuid ta peatas mind. Ta haaras minust ning tõmbas mind enda ette.

"Soovid sa äkki karistust ka?"

"Ma juba ütlesin, käi perse," kordasin ennast ja vaatasin meest. Ta liigutas oma kulmu.

"Hoia oma suu vahepeal kinni."

"Ja sa hoia oma triiksärgi nööbid kinni."

"Miks sa üldse mu pluusi vahid, sa pidid mind ju vihkama," irvitas mees.

"Okei, su karistuse juurde tulles," alustas mees juttu, kuid selle peatas mehe telefoni helin. Ta haaras taskust telefoni.. talle helistas Sara. Jälle.

Ma ohksin ning vaatasin meest kui lolli. Idiooooooooooot! Ma liikusin mehest mööda, kuid tema kiired käed peatasid mind. Ta pani viimaks telefoni ära.

"Noh, said teada, et Sara tuleb sinuga teatrisse?" muigasin mehele ning vaatasin kuidas ta minu ees seisab. Tema enesekindel olek pani mind veel väiksemana tundma tema kõrval.

"Su karistus on olla minuga 24 tundi järjest. Isegi koolis. Äkki siis harjud minuga lõpuks ära."

"Kindel, et sa vahepeal oma Sarakese juurde ei pea minema," nähvasin mehele ning astusin valle varba peale. Mees oigas tema äkiline liigutus tegi mind kivikujuks.

Mees asetas oma käed minu piha peale.. minu piha peale.. oh. Ta vaatas mind ülevalt alla ning mehe üks suunurk kerkis vaikselt ülesse.

"Sara ei ole nii tähtis, kui sinuga ajaveetmine."

"Kes ta üldse on?" uurisin veel korra.

"Tahad sa tervet juttu kuulda?" ärritus mees ning võttis oma käed mu pihalt. Ta keeras mulle selja ning liikus paar sammu minust eemale. Ta tundus olevat vihane.

"Sara oli mu tüdruksõber.." ohkas mees. Ta keeras ennast uuesti ümber ja jäi mind vaatama.

"Mis mõttes oli..?" küsisin ma juba.

"Ära sega vahele."

"Saraga olin ma kaks aastat suhtes. Me olime kihlatud. Me olime väga õnnelikud. Sara sai lubada endale väga luksusliku elu. Samuti ka mina. Meil oli plaan abielluda. Ma lausa ootasime seda. Kuid kui ma töölt varem koju jõudsin leidsin ma Sara enda kollegi Aroniga. Ilmselgelt on see sama mees, kes siin käis. Pärast seda ei suutnud ma midagi teha. Ma nägin juba meie tuleviku ette. Mõistad? Kuid ma purustasin kõik need mõtted enda peas. Ma magasin enda firmas ning jõin ennast pea iga õhtu mäluauku.. ma lihtsalt ei suutnud midagi muud teha. Kuniks su isa leidis mind ükskord ning pakkus, et ma tuleksin siia. Valvaksin sind. Ja see, miks ma eile Sara juures käisin oli selepärast, et tema juurest enda isiklikud asjad kätte saada."

Mees oli kuri. Tema pilk oli jäine ning ta ei suutnud ennast vaos hoida. Mees liikus tagasi minu poole ning kissitas silmi minu suunas.

"Vau kui kahju mul sinust on, see, et sul läheb sitasti, ei tähenda, et mul peab minema."

Ma pööritasin oma silmi ja liikusin elutuppa. Caden minu järel.

"Ja mida mina nüüd teha saan?" küsisin viimaks ja keerasin ennast mehe poole.

"Ma tahaksin, et sa mängiksid täna õhtul mu kallimat. Sara on samuti seal teatris.. Aroniga."

Jääb ära! Mina pean mängima Cadeni naist.. no mida veel? Ma ei tea.. Ma ei taha. Eieieieiei!