Rikutud reeglid

12 - Klaasikillud

DIORA

Mees vaatas mind. Mina vaatasin teda. Ma ei saanud küll aru, miks ta mulle nii lähedal seisab. Mulle ei meeldinud see ning ma lihtsalt tõukasin ta eemale.

Ma vaatasin meest veel paar minutit. Meie vahel oli pinev vaikus ning see kestis terve igaviku.. ometi oli see ainult paar minutit.

Mehe terashallid silmad, mis olid hetkel nii hellad ja pahatahtlikud olid suunatud mulle. Ma jälgisin mehe igat liigutust. Kuid selle minutite jooksul suutis mees ainult korra enda kätt liigutada.

"Vaikus on küll eriline, kuid ma katkestan meie vaikuse," lausus mees vaikselt. Caden liikus elutuppa. Ta istus diivanile ja vaatas musta teleka ekraani enda ees.

"Diora, kas sa ei usalda mind?" uuris mees äkitselt. Vaatasin teda korraks ning panin enda käed rinnale risti.

"Ei, miks ma peaks sind usaldama. Ma vaevu usaldan oma isa. Jah, mu isa on mulle kallis aga ma ei usalda teda nii palju. Selleks on palju põhjuseid," vastasin mehe esitatud küsimusele ning istusin samuti diivani servale.

"Mis su isa sulle nii halba on teinud, et ta pole su usaldust ära teeninud?" uuris mees ning vaatas mind.

"Mis see üldse sinu asi on? Uuri talt endalt. Kui ta mind juba sinuga jättis siis ilmselgelt räägib ta kõik meie tülid ka sulle," pomisesin mehele. Tema enesekindel pilk oli suunatud minule.

"Aga ma tahaksin seda sinu suust kuulda."

Vaatasin meest. Tema vaatas mind. Tema egoistlik pilk oli liiga sünge ning ma keerasin enda pea eemale, et meie silmside katkestada.

"Mida sa kardad? Arvad, et räägin su isiklikud asjad kellegile edasi?" vaatas mees mind.

"Ei, sa lihtsalt oled mulle väga võõras inimene," nähvasin mehele vastu. Ma noogutasin arusaadavalt pead.

"Ma lähen enda firmasse. Tööd tegema."

Mees lahkus sõnagi lausumata. Ma olin üksinda kodus ning miks mitte ei või ma Siennat siia kutsuda? See oleks hea idee ju.

Mees käitub nagu ta oleks mu peale solvunud sellepärast, et mina ei rääkinud talle, miks ma teatrist lahkusin ja mis probleemid mul mu isaga on.

Nojah.. ega minu ja isa suhted tõesti kõige paremad pole. Me vaidleme isaga pidevalt. Isegi liigagi palju.. koguaeg leiame me midagi, eriti isa, et uuesti tülijuurt üles kakkuda.

Nagu näiteks viimane kord olin ma jätnud enda tuppa taldriku ja tassi. See tõesti pole asi mille peale peaks keegi karjuma hakkama ja seejärel oma tütrega tülli minema ning hiljem talle peaaegu viie tunnilise monoloogi maha pidama. Sellest taldrikust ja tassist jõudsime me kliima soojenemiseni välja.

Mõistate?

Ja siis see, kuidas ta piirab mu aega. Ma ei või peaaegu mitte kuhugile üksi minna. Ja ma ei või isegi endale külla kutsuda. Sienna pole võinud kunagi mulle ööseks jääda. Ma olen täiskasvanu, kuid mu isa käitub minuga ikka nagu oleksin ma alles kümne aastane.

Caden sarnaneb väga mu isale.

Ma helistasin Siennale ja kutsusin ta endale külla. Naine oli üllatunud, et mina teda külla kutsun, kuid siiski oli ta nõus.

Avasin ukse ja mulle vaatas otsa kullakallis Sienna, "Ohh! Siin sa oledki mu kallis."

Naine kallistas mind tugevalt.

"Las ma imetlen su maja, ma pole ju siin pea kaks aastat käinud," naeris naine irooniliselt.

Jah ta ei ole siia kaks aastat ööseks jäänud, aga minuga niisama telekat vaatamas käinud on küll.

"Ja kus su Caden on?" uuris naine ja pani köögilauale pisike koogi ning sinna kõrvale valge veini. Ma vaatasin teda veidi krimpsus näoga.

"Ta ei ole minu Caden. Ta on tööl. Kas on mõtet meil jooma hakata?"

"Muidugi, see ei tee midagi sulle. Lihtsalt tähistame su sünnipäeva. Kinki ei toonud ma sulle, kuna ma tean, et sulle ei meeldi sünnipäev aga see eest ostsin ma sulle uue lõhna. Selle samasuguse, mis sul eelmine nädal kehalises katki läks."

Sienna on üks armsamaid inimesi mu elus ning kindlasti jääb ka selleks. Tal on kõik detailid minust meeles ning ta isegi ei unusta neid iial. Ma armastan seda tüdrukut väga.

Andsin naisele kaks pokaali, ta kallas valge veini klaasidesse ning võttis endale ka ühe pokaali.

"Meie terviseks!" hüüdis naine ning lõi klaasi minuga kokku. Me naersine mõlemad ning võtsime sama aegselt lonksu oma jookidest.

Ma olin õnnelik.

Olime naisega terve maad ja ilmad kokku rääkinud. Ma ei suutnud ennast tagasi hoida ning ma lihtsalt suutsin ise kolm neljandikku sellest pudelist ära juua.

"Pea hoogu, ise ütlesid alguses, et see on ju halb mõte," naeris naine ning haaras minult klaaspudeli käest. Ma itsitasin nagu oleksin ma viie aastane plika.

"Ole vait! Kuula," ütles Sienna kurjemalt. Mu naer lakkas ning ma kardan, et Caden on koju jõudmas. Mu jook pokaalis lendas sama kiiresti koos klaasiga põrandale kui mina matemaatika tunnist minema jooksmas.

"Keegi on ukse taga," pomises naine. Viimaks kõlas ka uksekell.

Hakkasime tüdrukuga ukse poole liikuma.. Ai! Aiii! Aiaiai! Ma tundsin enda jalas valu. Ma astusin klaasikillud endale jalga. Muidugi hakkas mu jalast ka koheselt verd jooksma.. See tegi olukorra väga halvaks.

"Diora," jooksis naine minu poole. Sienna haaras mulle laua pealt paberit, et saaksin suurema vere enda jalalt ja põrandalt ära pühkida, kuid need klaasikillud mu jalas panid mind nutma.

"Mine vaata kes ukse taga on," ütlesin viimaks ning surin samal ajal enda valudesse.

"Ja kes sina oled?" naeris Caden. Ilmselgelt oli ta võtmed maha jätnud.

"Sienna olen ning Dioraga tema juhtus väike õnnetus," pomises naine Cadenile. Kurat! Miks ta seda veel sellele jobule ütlema pidi.

"Mis õnnetus?"

Mees tormas Siennast mööda minu juurde ning vaatas mu jalga. Mees muutus murelikuks ning ohkas suurelt.

Caden võttis mind endale sülle ning liikus minuga autosse. Samal ajal karjus Siennale, et ta põranda puhtaks teeks ning siis lahkuks.

"Mis sul arus on tüdruk?" mees oli ilmselgelt kuri, "Sa oled joonud?" lisas ta.

"Jah, mis see üldse sinu asi on. Sõida kiiremini, mul on valus," ütlesin mehele läbi pisarate. Mees muidugi lisas gaasi, et kiiremini haigla erakorralisse osakonda jõuda.

Mees liikus minuga suure hoone poole.

"Härra, liikuge siit poolt," suunas keegi Cadenit. Ilmselgelt see kuhu teda suunati oli rikkuritele, kes on ilged egoistid ning maksavad viissada eurot rohkem, et saada kiiremini.

"Caden, mul on valus," ulusin ta süles nagu viimane kannatamatu. Mul oli tõesti valus.

"Me vaatame su põlve ka üle," ütles ainult mees.

"Valu on ainult hetkeline. Maailmas on palju asju, mis kestavad igaviku."

"Nagu näiteks mis?" vaatasin mehele otsa enda vesiste silmadega. Mees suutis mind korraks ainult vaadata, kuna pidi kiiremas korras kuhugile minuga tormama.

"See on sinu otsustada, kullake."

Ma sulgesin silmad ning järgmine hetk tundsin kuidas mind pehmele alusele pandakse.

"Preili Braselton, kas te kuulete mind?" kuulsin ma väga vaikselt. Mu silme ette tuli ere valgus. Ma panin enda silmad koheselt kinni.

Ma oleks nagu vee all olnud.