Rikutud reeglid

28 - "Ma vihkan ennast."

DIORA

Ma istusin vanale kivist müürile ning jälgisin päikeseloojangut oma ees. See oli ilus.. värvidemäng oli kirjeldamatu. Natuke roosat, särtsakas punane ning ilus kollane.. need värvid harmoneerusid omavahel nii hästi.

Mu mõtted liikusid koheselt Cadenile ning ma ei osanud enam misagi ette võtta. Iga sekund oli mul peas Cadeni nägu, see armas mees, keda kõik naised ihalavad.

Cadenil on maailma ilusamad põselõhud ning ka kõige suurem naeratus, see mees ei karda naeratada.

Caden näeb nii hea välja, ta riietusstiil on nii elegantne, et pea pooled mehed ei oska ennast niimoodi riietuda nagu seda Caden teeb. Mehe sarmikad silmad ning seksikas keha on midagi, mida ma varem näinud ei ole. Need kaks on midagi, mis võluvad mind koguaeg ära.. kuid praegu ei ole ju õige hetk.

"Ma loodan, et sa ei ole järgmine, kes siit alla tahab hüpata ja oma elu mulla alla matta," sõnas keegi kusagil, eeldan, et mu seljatagant. Ma keerasin enda keha, et saada aru, kes minuga räägib.

Mu taga seisis Roman. See pubist Roman.

Mehel oli sigaret hambus ning jälgis mind.

"Mis vahet siin on mis põhjusel ma siin olen?" ütlesin mehele ning vaatasin talle otsa, mehe muigav pilk vaatas mind ning Roman istus mu kõrvale.

"On sul kõik ikka korras? Seal pubis nägid sa välja nagu oleksid kusagilt põgenenud.. sa võid mulle rääkida asju. Päriselt ka."

"Ma isegi ei tunne sind nii hästi, niiet pigem mitte," nähvasin mehele ning jälgisin ta kavalat pilku. Ma tundsin, kuidas mu kehakarvad püsti tõusid ning suur hirm hinge puges.

"Kuidas?! Pubis olid nõus mind suudlema küll," irvitas mees ning nihkus mulle lähemale.

"See oli pubis ning nüüd oleme me metsas, eksole?" nähvasin mehele kiirelt ning proovisin midagigi teha, et siit eluga pääseda, sest ma teadsin, ta teeb mulle midagi.

"Nüüd oleme looduses, kus keegi ei kuule ega ei näe, kuidas oleks millegi enamaga?" irvitas mees õelalt ning liigutas oma käsi, haarates mu rinnahoidja paelast. Mees liigutas oma kätt alla poole ning kipitavad pisarad olid silmast välja lendamas.

Ma tõusin püsti ning proovisin joosta, kuid mees haaras minust nind tõmbas mind endale väga lähedale. Ma tundsin hirmu, suurt hirmu. Ma ei teadnud mida teha.. ma teadsin ainult seda, et midagi juhtub minuga.

"Lase mind lahti," hammutasin mehe kätt ning ta lasi minust korraks lahti, ma kasutasin võimalust ning jooksin.. kuid mu mure on see, et ma pean järsust mäest alla jooksma. Ma nutsin ning tänu sellele oli mu pilk udune. Ma kukkusin mitu korda, kuid ma tõusin iga sekund püsti ning proovisin uuesti joosta.

Ma tundsin, kuidas ma millegi vastu jooksin ning sellel hetkel ma teadsin, et minuga on kõik. Ma kardan.. väga.

Ma tundsin kuidas soe käsi mu selja peal peatub käib, ma hakkasin rohkem nutma.

"Mis sinuga juhtus, Diora, räägi minuga," keegi raputas mind õrnalt, ma pilgutasin silmi, et näha paremini, kes mind rahustab.

See oli Aron, ma ehmusin ning tahtsin mehest koheselt eemalduda. Ma ei teadnud mida teha. Ühe pool seisis Roman ja teisel pool Aron.

Ma vihkan ennast.

"Mida te teete?" nuuksusin ning vaatasin mehi enda eest.

"Oi kuidas mulle meeldib vaadata neid ärahellitatud litse, kardavad mehi ja maailma n-"

"Ma ei karda teid," segasin ma Aroni jutule vahele. Kuid ma ju tean, et ma kardan.. isegi väga. Ma olen nõrk ning mu ees seisavad kaks tugevat meest. Ma ei tea mida teha enam.

"Hea nali pisike," naeris Roman ning vaatas korra Aronile otsa, "Hakkame minema."

Kuhu? Mida? Milleks? Miks?

"Ma jään ju siia?" vaatasin mehi.

"Unista edasi, lits," irvitas Roman ning haaras mind üle oma õla. Kuradi mehed.

Mind visati kuhugile pimedasse ruumi. Siin oli külm, kopitus hais käis üle pea, laes oli suur hallitus mis ajas mind koheselt köhima, toa keskel põles hale pirn, mis isegi ei valgustanud midagi.

"Mida me siis teeme nüüd sinuga?" irvitas Aron ning pani oma käed rinnale risti.

"Laske mind välja.. ma ei räägi kellegile."

Kõige lollim lause, mida ma öelnud olen. Mehed mu ees hakkasid ainult naerma.

"Vara veel, sul on paar asja ikka tegemata ka! Ning seekord ei tule mitte mingit Cadenit," irvitas Aron ning haaras mu käest, et mind püsti tõusta.

Mind visati voodisse ning kasutati sõna otseses mõttes ära. Kahe mehe poolt. Ma vihkan ennast ning ma ei taha enam kunagi sellist elu elada. Ma ei tea, mida ma teen nûüd.

Lisaks sellele sain ma suure ja kõva litaka vastu nägu, mu ninast hakkas verd jooksma ning peagi oli mu nägu kaetud õrnalt verega.

"Nüüd võid minna," irvitasid mehed ning peagi tundsin ma ennast vastu muru. Ma olin väljas ning pikutasin murul.

Ma tahan Cadenit. Ma tahan teda näha. Ma tahan teda kallistada. Ma tahan, et ta rahustaks mind. Ma tahan, et ta oleks minuga.

Ma tõusin viimaks püsti ning liikusin teadmatus suunas kodu poole. Ma isegi ei tea, kas ma jõuan koju.. kuid loota ju võib.

Ma olin veel kaugel oma kodust, kuid ma siiski jõudsin linna.. vist.

Mu kõrval peatus auto, mille aken keerati alla ning mulle vaatas otsa Caden. Ta vaatas mind ning naeratus ta näolt kadus. Mees tormas autost välja ning haaras mind oma embusesse.

"Mis sinuga juhtus Diora, räägi mulle.. kohe," ütles mees ning vaatas mulle otsa.

"Aron ja Roman," kokutasin. Mees ohkas suurelt ning embas mind uuesti.

"Ma viin su koju ning ma lähen räägin nendega," ütles mees karmi hääletooniga.

Ma pikutasin juba teist tundi oma voodis, kuniks ma kuulsin, et Caden on lõpuks kodus.

Mees jooksis kiirelt trepist üles minu juurde, ta kükitas mu juurde ning vaatas mind.

"Sa ei pea kartma, ma olen siin ning Aron ja Romanit ei näe sa enam kunagi. Ma luban sulle," ütles mees. Vaatasin teda natuke aega ning embasin teda kergelt.

"Kuid ma arvan, et sul oleks mõistlik pesus ära käia," lisas mees veel, "Kas sa tuled minuga kaasa? Ma ei taha üksi pessu minna."

Mees vaatas mind korra, "Muidugi ma tulen, jah."

Mees võttis mind sülle ning liikus minuga vannitoa poole, ta aitas mul riided seljast ning hakkas ma lõpuks endalt riideid vähemaks võtma.

Vesi kukkus mu pea peale ning ma sulgesin oma silmad, ma olin vee all ning iga sekund tundsin ma ennast paremini. Ma ei ole enam räpane.

Caden aheldas oma käed ümber mu piha ning niimoodi me kahekesi vee all olimegi.

Ma armastan Cadenit. Isegi liiga palju.

——-
Ma loodan, et teile meeldis!❤️❤️