Lootusetus

2. "Mul on hea meel, et sa tulid siia."

"Veronica, me oleme kodus!"hüüdis isa.

"Hei. Mina olen Veronica."ütles naine ja ulatas mulle käe. Surusin ta kätt ja vaatasin neile otsa.

"Rick, kas sa näitaksid Hope'ile tema toa kätte?"palus Veronica. Poiss noogutas.

"Tule, ma näitan sulle su tuba."

Järgnesin poisile ülevale korrusele ja läksime ühte tuppa sisse. Tuba oli avar ja oli sisustatud valgete toonidega.

"Ma loodan, et sulle meeldib."

"Meeldib küll."ma naeratasin ja panin oma kotid maha.

"Ma jätan su asju lahti pakkima."

"Sa võid siia ka jääda."

"Kui sa soovid."ütles ta õlgu kehitades ja istus mu kirjutuslaua taga olevale toolile.

"Kus kohas minu isa ja su ema kohtusid?"

"Poes. Mu ema oli suutnud kukkuda ja tal kukkusid asjad kotist välja, ja sinu isa oli nii abivalmis, et ta tormas kohe appi."

"Ah nii nad kohtusid."

"On sul kahju, et su vanemad enam koos pole?"küsis Rick.

"Eks ikka, aga mu emal on uus tore mees."

"Kas aitan sul lahti pakkida?"

"Kui sa tahad."vastasin ma.

"Tead, sa võiksid mulle täitsa tore poolõde olla."

Naeratasin ja andsin Rickile oma koti. Poiss pani mu asjad kappi ja ma tänasin teda.

"Tahaksid sa pärast jalutama minna? Uusi tutvusi leidma minna ja nii."

"Miks ka mitte. Tutvustad mulle seda väikest linna ka."

"Lapsed, tulge sööma!"

"Kes enne alla jõuab?"küsis Rick.

"Kas sa tead, et ma olen oma klassi parim jooksja?"küsisin muiates.

"Ma ei usu."ütles poiss ja tormas minust mööda, trepist alla.

***

"Siin on korvpalliplats, kus meie gäng tavaliselt koguneb."Gäng? Miks ta selliseid sõnu kasutab?

"Kas sa tutvustad mind ona sõpradele ka?"küsisin ma.

"Jah, kuid nad kõik on põhimõtteliselt kuskil mujal suve veetmas, nii et mul on hea meel, et sa tulid siia. Mul on vähemalt kellegagi aega veeta."

"Nad on kõik suveks kadunud?"

"Nathan vist ei ole, nii et temaga võid sa veel kohtuda. Ma võin talle kohe helistada ja õue kutsuda."

Kehitasin õlgu. "Hea küll. On ta tore poiss?"

"On küll, muidu ma temaga sõber ei oleks."

Rick võttis taskust oma telefoni, tegi kiire kõne ja mõne minuti pärast oli näha, kuidas üks poiss meie poole sammus. Tal olid sassis juuksed, vasakul käel olid mõned tätoveeringud ja tal oli huulerõngas.

"Hei!"hüüdis ta ja lehvitas meile.

"Hei. Sina oled vist ainukesena siia koju jäänud."ütles Rick, kui poiss oli juba meie juures.

"Jah, kodust väljas on hea, kuid kodus on siiski kõige parem."

"Muide, tema on Hope."lausus Rick.

"Sina oled siis see poolõde, kui ma ei eksi?"

Naeratasin. "Just. Ja sina olid Nathan?"

Tüüp noogutas. "Tore tutvuda."

"Samad sõnad."

"Kas lähme kuskile ka?"küsis Rick.

"Lähme näiteks sinna mahajäetud majja?"pakkus Nathan.

"Mahajäetud majja?"küsisin kõhklevalt.

"See ei varise sisse, kui sa seda mõtled. See koht on vinge, usu mind."

"Ära põe."ütles ka Rick ja patsutas mulle õlale.

"Ma usaldan teid, poisid."