Lootusetus

15. "See ei muuda ju seda, kes sa oled."

Järgmisel päeval oli taas ilus ilm nagu poleks mingi tormi olnudki. Tormist polnud jälgegi.

"Noh, kas täna õue?"küsis Rick.

"Ma tahaks parem uuesti pildistama minna, kui see sobib."

"Hea küll. Ma leian siis muud tegevust."

Naeratasin. Läksin mööda raamatukogust, kus isa täna jälle terve päeva veetma pidi. Ilmselt oli tal palju tööd, sain aru, kui tal minu jaoks aega polnud. Ohkasin ja hakkasin ära minema, kui kuulsin isa häält.

"Hope? Tule korra sisse."

Sisenesin tuppa ja vaatasin ringi. Ühes seinas oli terve suur ja pikk riiul täidetud raamatutega, kõik ajaloolised. Mu isa oli alati huvitanud ajaloost ja töötas arheoloogina.

"Mis sa rääkida tahtsid?"

"Ilmselt oled sa märganud, et mul pole sinu jaoks aega olnud, kuid just minu pärast sa siia tulidki. Ma loodan, et sa pole väga pahane."

Raputasin pead. "Sul on palju tööd ja ma saan aru."

"Tööd on tõesti palju. Kuid kas sa oleksid nõus tulema minuga õhtust sööma? Meie kahekesi. Sina viid mind enda eluga kurssi ja mina sind enda omaga."

"Hea küll. Mis kell ma pean ennast valmis panema?"

"Ma arvan, et kell kuus oleks hea aeg."

Naeratasin. "Okei. Ma olen siis valmis."

Isa noogutas, süvenes uuesti töösse ja ma läksin välja, sulgedes ukse enda järel. Panin jalga oma vanad Converse'id ja läksin välja.

Kahetsesin, et jätsin oma fotoaparaadi koju ja pidin nüüd nende oma kasutama. Pidin endale pidevalt meelde tuletama, et ma sellega ettevaatlik oleks.

Jõudsin parki, kus ma sobivat pildistamis projekti ei leidnud, kuid tegin seal siiski paar proovi võtet, mis tulid üsna head. Oleksid paremad, kui ma leiaksin perfektse koha.

Jalutasin edasi ja leidsin rahulikuma koha, mis oli inimestest tühi. Nägin ühel seinal vinget joonistust silmadest ja olin sellest lummatud. Seal oli ees üks inimene, kuid ega ma sellest suurt ei hoolinud, tegin oma pildi ära.

Jäin pildiga rahule ja kõndisin pisut edasi. Nägin taas üht vana maja, see koht tunduski pisut maha jäetud. Sisenesin majja ja nägin kardinat, mis liikus vaikse tuule käes. Tegin ka sellest pildi.

Liikusin veel majas ringi, kuid ei leidnud enam pildistamis kohti ja läksin välja. Otsustasin natukene edasi liikuda, kuid mitte väga palju. Ma ei soovinud taas ära eksida.

Pildistasin veel natuke üht koma teist, kui jäin pidama ühe koha peale. Ma ei olnud kindel, kas see oli tema, kuid ma läksin lähemale.

"Adam?"

Poiss pööras end ringi ja see oli tõesti tema. Nägin ta silmades mingit põhjatut kurbust, mida ma kuidagi ei suutnud mõista, kuid ma soovisin mõista. Istusin ta kõrvale maha.

"Mida sa siin teed, Hope?"

"Ma lihtsalt pildistan."

"Pildistad? Sellises kohas?"

"Jah, siin oli väga häid kohti."

"Ah nii."

Tundus nagu oleks tal ebamugav. Kas see võis olla meie viimasest kohtumisest? Meil ei läinud see just kõige paremini.

"Ma tahan vabandada."ütlesin ma.

"Sina ja vabanda?"

"Jah. Ma tegin juttu su minevikust, kuigi see ei meeldi sulle. Ma ei mõista, mis seal oli, kuid ma ei tahagi teada. Tegelikult tahan, kuid see ei muuda ju seda, kes sa oled."

"Kindlasti muudab, kui sa selle ükskord teada saad."

"Ma arvan, et sa oled tegelikult... Tore. Kui sa seda rohkem välja näitaksid."

Ta turtsatas, kuid ei vastanud midagi. Istusime taas vaikuses, see oli isegi meeldiv. Kuulsin ta hingamist enda kõrval.

"Miks sa minuga koos tahad olla?"

Vaatasin poisile otsa, kes mind vaatas.

"Miks sa seda küsid?"

"Lihtsalt vasta."lausus ta kärsitult.

"Ma lihtsalt tahaks sind paremini tundma õppida."

"Või nii. Kuid ehk poleks see hea mõte."

Ta tõusis maast püsti ja seda tegin ka mina.

"Kuhu sa lähed?"uurisin ma.

"Eks tule kaasa."

|||

Kas ma peaksin mõnikord pilte kasutama või ei? Mis te arvate?