Lootusetus

17. "Ma tean, et ta on sinusse armunud."

Minge lugege kindlasti mu uue raamatu esimest osa "Mr. Wrong"

Järgmisel hommikul läksin jooksma, aimamata, et Sophia minuga rääkima tuleb. Ta oli üpris vihane ja tundus, et ta oli pisut ka joonud.

"Miks sa mu venda suudled?"ta haaras mu käest, ma pöörasin ümber ja vaatasin talle silma.

"Mis mõttes?"

"Ära mängi lollikest! Ma tean küll, et te suudlesite. Ma nägin teid seal katusel."

"Kas sa jälitasid meid?"küsisin pisut pahaselt ja tahtsin end tema haardest vabastada. Tüdrukul oli aga tugev haare ja vabaks ta mind ei lasknud.

"Ei, ma lihtsalt jalutasin seal. Ja siis ma nägin teid."

Ohkasin. Ta oli üpris vihane. Mida ma talle ütlema peaksin?

"Kuidas sa saad suudelda mu venda, kui sul mingeid tundeid pole?"karjus ta nüüd kõva häälega. Lõin pilgu maha.

"Ma saan aru, et sa tahad oma venna eest seista..."

"Jah, ma teengi seda. Ta lausub öösiti su nime, sina aga suudled teda, kuigi ei tunne ta vastu midagi. Kas sa pisut õel pole?"

Nüüd jäin talle tükiks ajaks otsa vaatama. Adam lausub unes mu nime? Ta valetab. Sophia kindlasti valetab.

"Sa valetad mulle või?"küsisin ma.

"Ma ei valeta. Ma olen seda mitu korda kuulnud, kui..."

"Kui mis?"

"Kui ta jälle halba und näeb. Võibolla näeb ta neid sinust, sest... Aga see pole hetkel tähtis."

"Mis siis tähtis on, Sophia?"

"Tähtis on see, et sa suudled mu venda ilma midagi tundmata, kuigi tema tunneb su vastu midagi. Selles ma ei eksi. Ma tean, et ta on sinusse armunud."

"Sophia, sa pole kaine."ütlesin ma. Miski mu sees ütles aga, et tüdruk ei valeta.

"Ma olen kainem, kui kunagi varem,"ta tõmbas mu enda lähedale ja vaatas mulle silma. "Ma ei valeta."

Nende sõnade saatel lasi ta mu lahti ja sammus minema, vaadates korra taha, minule otsa.

Istusin pingile ja panin pea kätele. M ei uskunud ikka veel, mu mõistus ei uskunud seda. Süda mu sees aga ütles kindlameelselt, et see pole vale. Et Sophia rääkis sulaselget tõtt.

"Mis kurat mu eluga toimub?"vandusin ma.

Varem ei ole mu elus sellist segadust olnud. Kõik oli ideaalses korras. Mu elus polnud ka varem ühtki poissi, mis oli minu arvates siis suurepärane. Nüüd, siia tulles, läks kõik sassi.

Ehk ma peaksin Adamiga rääkima? Kuid kas ma julgeksin otse küsida, kas too on minusse armunud? Nagunii ta ei ütleks seda mulle otse välja. Tõusin pingi pealt püsti ja sörkisin kodu poole.

>>>

"Hope, mis juhtus?"küsis Rick.

"Midagi. Kas sa tead, kus Adam elab?"

"Jälle. Miks sa sinna tahad minna?"

"Mul on vaja temaga rääkida. Ühest asjast. Ma tahan, et ta hoiaks minust eemale."valetasin ma. Ricki nägu muutus kohe.

"Sulle tuli siiski aru pähe."

"Ma lihtsalt tahan temaga rääkima minna. Ütle mulle ta aadress."

"Ta elab siit paar maja edasi, kollases majas."

"Aitäh sulle."

Tormasin kohe majast välja. Leidsin Adami maja ruttu üles ja ma koputasin uksele. Ukse avas unise näoga Adam ja vaatas mulle imelikult otsa.

"Kuidas sa...?"

"Me peame rääkima."