Lootusetus

36. "Kõik mõistavad meid hukka."

"Nathan, anna andeks."ütlesin ma, kui ma poe juurde tagasi läksin.

"See pole sinu süü. Mida ta tahtis?"

"Me leppisime ära."

"Mis asja?!"hüüatas ta.

"Jah, Adam ei tapnud teda."

"Ja sina muidugi usud seda."

"Ta tahtis Stefit päästa, kuid ta ei saanud. Ma usun teda. Teie ei pea seda tegema. Aga mina usun."

Nathan lõi endale käega otsaette. "Kuidas sa teda uskuda saad?"

"Ta rääkis mulle. Ma usun teda."

Nathan raputas pead. "Nii et te olete koos?"

Noogutasin vaikselt. "Mu elul on mingigi mõte, kui ma temaga olen. Ja keegi ei mõista. Kõik mõistavad meid hukka, sest keegi ei kuula Adamit ja kõik usuvad, et ta tappis Stefi."

"Me ise ju nägime!"hüüatas Nathan.

Lõin jalaga kivi eemale ja püüdsin rahuneda.

"Nathan, sina ka ei mõista. Ma mõtlesin, et sa mõistad mind."

Nathan raputas pead. Jälle.

"Ma ei saa aru."ütles ta.

"Me oleme koos. Mind ei huvita enam, mida inimesed ütlevad, sest ma tean tõde."

Keerasin selja ja jalutasin kodu poole.

>>>

"Mis juhtus?"küsis Rick, kui ma mornilt koju jõudsin.

"Ma leppisin temaga ära. Ma ütlen sulle seda enne, kui sa kellegi teise käest kuuled."

"Adamiga?"küsis poiss.

"Jah. Me armastame teineteist."

"Ta ei armasta kedagi."

"Kui sa näeksid, kuidas ta mind hoiab, mind vaatab."

"Palun, ära lase endale haiget teha."

"Rick, Adam ei tapnud teda!"hüüatasin ma.

"Tappis ikka küll!"

"TA TAHTIS TEDA AIDATA! STEFI SURI TA KÄTE VAHELE AGA ADAM EI SAANUD MIDAGI TEHA!"karjusin ma.

Tormasin üles vannituppa ja lukustasin end sinna. Istusin vanni äärele. Ükskõik, kui väga ma ka ei püüa, inimesed ei usu mind. Tundsin et olen täiesti lootusetus olukorras. Otsustasin, et vajan üht vanni. Panin korgi vanni augule ette ja lasi veel vanni joosta.

Vaatasin end peeglist ja nägin, et olin üpris värviline. Hommik Nathaniga oli alanud üsna lõbusalt. Kuid ega iga hea asi ei jää igavesti kestma.

Võtsin omam riided seljast, panin needd pesukasti ja istusin vanni. Keerasin kraani kinni ja vajusin sügavale vanni.

Inimesed usuvad ainult seda, mida nad ise näevad. Nad ei hakkagi teise juttu uskuma, enne kui pole ise näinud. Inimesed ei mõista.

Vajusin täiesti vanni põhja, sulgesin silmad. Niimoodi oli hea. See oli rahustav. Ma ei tundnud midagi peale sügava rahu.

Mõne hetke pärast tulin siiski pinnale tagasi. Sügasin silmi ja ahmisin õhku. Ma ei saa lasta teistel enda meeleolu rikkuda.

Vaatasin oma sõrmi, mis olid juba natukene kortsuliseks läinud. Väiksena istusin nii kaua vannis, kuni sõrmed olid täiesti kortsuliseks läinud.

Istusin veel mõned tunnid vannis ja välja tulles tundsin end juba paremini. Rickilt ma siiski vabandust ei kavatsenud paluda. Mille eest? Ma rääkisin lihtsalt tõtt, mida keegi ei taha kuulda ega uskuda.

Panin endale ümber hommikumantli ja läksin oma tuppa. Värvilised riided viskasin pesukasti ja panin selga puhtad.

Võtsin telefoni. Mul oli vaja kellegagi rääkida ja ma teadsin inimest, keda saan alati usaldada. Julia oli küll tüdruk, kuid ma ei tahtnud talle oma muret kurta. Valisin numbri ja mõne aja pärast vastati.

"Tere, ema."