Lootusetus

34. "Ta pole seda väärt."

"Hope, mis sinuga viimasel ajal lahti on?"

Vaatasin isa, kes pea ukse vahelt sisse pistis. Viipasin käega, et ta võib sisse tulla.

"Isa, palun ära ehmata, kui ma sulle nüüd midagi räägin."

"Kas juhtus midagi? Emaga?"

"Eiei, emaga on kõik korras. Lihtsalt... Okei, mul oli Adamiga suhe."

"Adamiga? Millal see oli? Miks sa meile ei rääkinud?"

"Meil oli peaaegu terve see aeg suhe, kuid see oli salajane. Ma ei saanud rääkida, te oleksite siis keelanud mul temaga kokku saada. Kuid ma armastasin teda."

"Ja nüüd te olete lahus?"

"Jah, ma sain teada, et Adam mõrvas Stefi. Seda on nii jube mõelda, ta oli inimene, keda ma kõige rohkem olin hakanud usaldama. Ma oleksin võinud tema kätesse isegi oma elu anda."

"See on hea, et te enam koos pole. Ma hakkasin su pärast muretsema praegu. Ole hea, hoia temast eemale nii palju, kui võimalik. Me tahame, et sinuga oleks kõik korras."

"Nojah, tänu Rickile see välja tuligi. Ma olen ühel hetkel talle tänulik ja teisel mitte. Kuid ma tõesti ei lähe tema juurde enam tagasi."

"See on tark tegu, Hope. See on hea, et aru said."isa naeratas mulle.

"Mul ka. Ma lihtsalt üritan temaga mitte kokku saada ja kui saangi, siis lähen suure kaarega mööda."

"Ma loodan, et sul hakkab parem. Adam pole seda väärt."

"Aitäh, isa."

"Tule alla sööma. Veronica tegi pitsat."

"Kohe tulen."

Ootasin, kuni isa oli ära läinud ja võtsin välja telefoni. Kustutasin Adami numbri lõplikult oma telefonist ja ka paar pilti, mis me olime jõudnud koos teha. Püüdsin mitte välja teha valust mu südames ja kustutasin viimase pildi.

>>>

Sulgesin just raamatu, kui Rick mu tuppa astus, Lumepall süles. Kass meenutas mulle seda, kuidas Adam ta mulle andnud oli.

"Lumepall tahtis siia tulla. Või noh, vähemalt ma arvan nii, et ta tahtis."

Võtsin kassi omale sülle ja silitasin teda. Ta hakkas kõvasti nurruma ja vaatasin Ricki poole.

"Ma peaks tõesti ära minema. Tagasi koju."

"Sa ei pea. Ausalt."

Ohkasin. "Aga ma ei suuda teda unustada."

"Hope, ta pole seda väärt. Miks sa ei usu mind?"

Ohkasin uuesti. "Ma tahan mõtted mujale viia. Kutsume kellegi siia?"

"Jah, ma helistan kohe."

Lasin kassil sülest maha minna ja vaatasin aknast välja. Vihma sadas kõvasti, ilm oli sama morn kui mu tuju. Mõtlesin, et ehk läheb paremaks. Kunagi ikka läheb.